Haaremis on alati üks lemmiknaine

Kolm Nipernaadit: suur, väike ja Mehis Heinsaar. Foto: Hanno Valdmann

Valgas antakse välja August Gailiti nimelist novelliauhinda, Säde pargis asuva Jaak Soansi Nipernaadi skulptuuri väikest koopiat. Tänavu pälvis selle Mehis Heinsaar rägastikus «Ebatavaline ja ähvardav loodus» ilmunud jutuga «Kui Herman õitseb».

Kokku esitasid lugejad samast kogust Eesti kirjandusmuuseumi direktori, kirjandusteadlase Janika Kronbergi juhitud žürii vaimutulle kümme (!) novelli. Kandideerisid veel Urmas Vadi «Revident» ja Indrek Hargla «Doanizarre udulaam». Nipernaadilikkust tunnustava preemia piduliku üleandmise järel mekkis värske laureaat kohvikulauas «Prima vista» kirjandusfestivali veini ning rääkis loomest ja tulevikuplaanidest.

Mehis Heinsaar, kas novell «Kui Herman õitseb» oli raamatust «Ebatavaline ja ähvardav loodus» favoriit ka sinu meelest?

Ta oli neist kolmest see, mis mulle kõige rohkem korda läks — mis mul kõige paremini välja kukkus, spontaanse inspiratsiooniga sündis.

Mis olid teised kaks?

Üks on «Kaunitar, kes oli kõike juba näinud», mis sündis bussis sõites, teine «Rokokoo tagasitulek».

Ahah, et siis see Ilmari (Tõrva kiriku-kammersaali juhilt Ilmar Kõverikult nime saanud kultuuriajaloo professor «Rokokoo tagasitulekus»)... Aga miks sa üldse pärisnimesid kasutad?

See muudab asjad reaalsemaks, loomulikumaks. Paljud tegelikud isikud on — kuidas öelda — filmogeensed. Novellipõimiku «Endel Lippmaa lahkumine» ja «Endel Lippmaa tagasitulek» peategelane on väga filmogeense välimusega ja tõsiasi, et iga eestlane teab teda, muudab loo piltlikumaks.  

Jätkad samasuguses metsikus laadis. Jaanuari «Vikerkaares» ilmunud Röövel Ööbiku novell meeldis mulle isegi rohkem kui auhinnatud tekstid.

Oli kannatusterikas periood ja sündis selline valuline jutt nagu «Tagasitulek». Aga kannatustest sünnivadki paremad asjad — nii on loodus seadnud. Olen sellega ka ise rahul.

See novell lõpeb helgelt.

Lõpeb helgelt jah. Ma portreteerisin pigem vene hinge.

Kas see on niisuguses laadis esimene pääsuke või on sul selliseid asju juba rohkem?

Mulle meeldivad gooti stiilis lood. Võib-olla annan kunagi välja raamatu, kus ei ole just õudusjutud, aga helistik on niisugune. Arvan, et kümne aastaga võib neid koguneda nii palju, et 50 aasta juubeliks annan välja gooti juttude kogu — eks siis näe, mis edasi saab.

Uue luuleraamatuga plaanisid samamoodi: paarikümne aasta jooksul tuleb järgmine. Kas on vaja nii kaua oodata?

Kuusteist on mu lemmiknumber. Miks mitte iga kuueteistkümne aasta tagant luulekogu välja anda?

Miks just see su lemmiknumber on?

Lapsepõlves oli mu lemmiknumber neli, aga neli korda neli on kuusteist. Neli nelja sees — see on veel lahedam. Kogus on kuueteistkümne aasta looming, «Sügaval elu hämaras» sisaldab luuletusi aastatest 1992—2008.

Võib-olla tuleks su novelle lugeda ükshaaval. Loed ühe ja pead siis vahet, enne kui loed järgmise, mitte et võtad kogu raamatu korraga ette. Mitu arvustajat on kaevanud, et palad hakkavad üksteist sööma — pausidega lugemisest oleks selle vastu ehk rohtu.

Mulle meeldib spordiarst Mihkel Mardna. Tema loeb õhtul ühe novelli ja siis jääb magama. Ta ei loe romaane. Minu oma võiks ka võtta unejuturaamatuna ja erootilised unenäod oleksid garanteeritud. Niivõrd, kuivõrd.

Viimane «Loomingu» arvustus oli muidugi päris karm. Johanna Ross ei liigitanud seda võib-olla päris pornograafia valda, aga... (otsustavalt) no mulle meeldib, kui pannakse täiega. Jah!

Kas hiilisid juba ka eelmist Nipernaadi preemiat?

Jälgisin mängu. Valdur Mikita jutt «Jänesekapsa teoreem» meeldis mulle väga. Kadedust ei tekkinud: asi läks õigetesse kätesse.

Oled praegu rohkem Tartus kui Ala kandis.

Olen Tartus jah. Karksi-Nuias ka muidugi.

Praegu tundub olevat inspiratsiooniks päris hea aeg: kevad ju.

On küll. Üritan kirjutada romaani «Unenäoarmuke». Plaanin selle valmis saada ütleme kolme aastaga. Olen ebausklik ega taha tuleviku asjadest rääkida. Eesti kultuuriruum on väike, siin tegelevad paljud nii luule, näitekirjanduse kui lühiproosaga. Suurtes keeltes nõnda ei ole, näiteks Soomes või Ungaris teeb igaüks oma žanri. Mina viljelen peaaegu kõike.

Kas on ka teisi loomingulisi plaane?

Plaanis on natuke «Krabati» meeleoluga lasteraamat. Olen alati arvanud, et lastele meeldivad pigem pisut kõhedad jutud kui ninnu-nännu. Minu lapsepõlve lemmikmuinasjutt oli «Hans ja Grete».

Mäletan sellest Grimmide muinasjutust, mismoodi sõrm ära lõigati, et lukku lahti keerata, ja Jaan Tammsaare illustratsiooni, kuidas sõrme noaga nüsitakse.

Kas see oli Grimmide raamatus?

Jah, vist selles, mis ilmus 1981. aastal. Aga räägime sinust. Viimane novellikogu tuli minu arvates suhteliselt ruttu, arvestades sinu tavalist tempot.

Kirjutasin seda viimased neli aastat kõrvuti luulekoguga. Ehkki teine teise serva, sündisid nad ometi paralleelselt. Üks ei sega teist, mul on mitu mina. Johanna Ross kirjutas, nagu muutuksin poeedist peiariks, anekdootide vestjaks.

Tegelikult on minus nii anekdoodivestja, erootiliste juttude viljeleja kui sentimentaalne lüürik. Armastatakse rääkida, et keegi areneb siitmaalt sinnamaale. Ei ole nii: paralleelselt võib olla mitu arengukanalit.

Anekdoodivestmine on siis nagu ventiil, mille kaudu lased lüüriku välja?

Võib tõesti öelda, et ühe asja abil puhkan teisest.

Mu suurim arm on ikkagi novell või jutustus. Võid ju küll olla mitmenaisepidaja, aga haaremis on ka üks lemmiknaine. Mitme žanri seast eelistan romantilist novelli, mis ei ole väga morbiidne. Lemmiknaine on niisiis olemas.

TUNNUSTUS
August Gailiti nimeline novelliauhind
• August Gailiti nimeline novelliauhind kutsuti Valga keskraamatukogu eestvõttel ellu 2009. aastal.
• Gailiti auhinnaga tunnustatakse eesti autori esmatrükis ilmunud kõige nipernaadilikumat — fantaasiarikast, seiklushimuliste ja romantiliste tegelastega, maalilise kujutamislaadi ja lüürilise alatooniga teost.
• Esimese Nipernaadi kujukese pälvis Valdur Mikita novell «Jänesekapsa teoreem».
• Seekordne preemia anti kätte 28. aprillil Valga kultuuri- ja huvikeskuses kirjandusfestivali «Prima vista» eel­üritusena peetud Gailiti päeval.
Allikas: Hanno Valdmann