Isad ja isadepäev

Peeter Järvelaid Foto: Ardi Truija / Pärnu Postimees

SEL AASTAL JUHTUS jälle nii, et olin isadepäeval kodust eemal. Kuid tänapäeval on maailm sedavõrd seotud, et oleme ka mitme tuhande kilomeetri tagant oma lähedastega ühenduses.

Juba hommikul vara helistas tütar. Temalt kuulsin, kuidas kolm lapselast olid just agaralt tegevuses, et oma isale tähtsa päeva puhul üllatus teha. Eriti agar oli noorim laps, kes oli saanud endale erilise ainuõiguse kogu perele meega teed valmistada. Rääkisin tütrega ja kuulasin samas fooniks poiste hääli.

Jutu lõpuks tänasin tütart meelespidamise eest ja andsin nõu helistada ka emale, sest mina ei saa isegi isadepäeval võtta kogu au endale. Isaks sain ma ikka tänu oma toredale abikaasale. Temaga jagame me õnne, et meid on õnnistatud kolme toreda lapsega ja nüüdseks ka kolme toreda lapselapsega.

Isa õnn seisneb lihtsates, aga väga olulistes asjades. Me soovime, et meie lapsed oleksid terved, et neil läheks hästi ning et nad elu ülesannetega hakkama saaksid. Kõigile pole antud sellist isaks olemise õnne selle täiuslikkuses. Vahel tuleb piirduda sellega, mis saatus ette on näinud.

EESTIS TAASTATI kõigepealt emadepäeva traditsioon (mis kunagi tuli Eestisse USA-st), sest vahepealsetel aastakümnetel riigi ettekirjutatud rahvusvaheline naistepäev tundus just emadele liialt formaalne. Kui emadepäeva tähistamine oli paika saanud, oli loogiline jätk, et ka isade austamiseks peaks aastas üks päev leiduma. Ja siis oli järg juba vanavanemate käes.

Eestis pole XX sajandi inimkaotused veel kokku loetud ja ilmselt jäävadki lugemata, sest olemas on vahetud inimkaotused ja varjatud inimkaotused. Varjatud inimkaotused on ka teatud režiimi valitsemise tõttu kadunud usk suuta üles kasvatada enam kui üks või kaks last.

Perekond kuulub väga sügavalt ühe rahva kultuuri. Näiteks ehkki sakslased ja prantslased elavad kõrvuti, on prantsuse meestele antud palju rohkem isaõnne kui sama põlve saksa meestele.

EESTLASTELE POLE julgus taas rohkem lapsi saada võõras. Üheksakümnendate alguses oli meilgi korraks beebibuum, sest tekkis lootus jälle vabaks saada. See oli jõud, millest meie naised ja mehed leidsid tuge astuda oma eluteel kindlalt tulevikku, küsimata seejuures aina, milliseid materiaalseid garantiisid kavatseb riik meie peredele anda.

Meie rahvale – ka haritumale osale – pole võõras olukord, kus oma elu tuli alustada majanduslikult sama hästi kui mitte millestki, lootes vaid oma nooruslikule energiale ja optimismile. See ongi toonud meid välja siia, kus me praegu riigi ja rahvana oleme.

Kui me tavaliselt nuriseme, et meie riigil on palju vigu ja nii mõndagi võiks olla paremini korraldatud, siis vähemalt emade- ja isadepäeval ning ka vanavanemate päeval võiksime korraks öelda: tegelikult oleme olnud tublid. Meil on inimestena, peredena, rahvana ja riigina edusamme, mille üle tuleb iga päev uhke olla. Aga me peame oskama olla ise väärikad ning õpetada seda oma lastele ja lastelastele. Siis lähevad ühel päeval asjad ka riigis palju paremini, kui tüüri juurde tuleb üha enam inimesi, kellele väärikus on juba emapiimaga kaasa antud.

ÜKSKI MEES ei saa üksi isa olla, ikka vajame enda kõrvale naist. Emad on meid sünnitanud ja me ise saame elu viia edasi vaid siis, kui oleme leidnud endale sellise naise, nagu oleme unistanud. See, mida tänapäeva teadus on võimeline tegema, on juba teine lugu ega muuda meie tavapärast elu tegelikult nii palju, kui meedia püüab meile näidata.

Mina läksin isadepäevale vastu optimistlikult. Ma tuletasin oma abikaasale meelde, et isadepäev on meie peres ühine pidupäev. Kuid veelgi rohkem rõõmustab mind teadmine, et meie lapselapsed on kasvamas toredateks meesteks, kellest kindlasti saavad kord head isad. Miks ei peaks saama, kui neile on antud elada vabas maailmas ja toredas peres?

Isadepäeval läheb minu mõte vahel ka sõjale. Paljudes peredes kasvab alles esimene põlvkond lapsi, kel on olemas mõlema perepoole vanaisad-vanaemad ning elavad veel ka vanavanaisad ja vanavanaemad.

KUI SAKSA katoliikliku Würzburgi linna kirikute kellad kutsusid linnaelanikke kirikutesse palvusele, meenus mulle sel aastal kuuldud lugu Kasahstanist. Nimelt olevat selle maa ühe suurema poeedi isalt kunagi küsitud, ega ta ole oma poja kuulsuse peale veidi kade. Isa vastanud seepeale: «Aga miks peaks mina olema kade oma poja tuntuse peale luuletajana ja inimesena, kui mina saan iga päev olla õnnelik, et tema on minu poeg? Pigem oleks ma veidi kade siis, kui minu pojal oleks veelgi kuulsam poeg. See tähendaks, et minu pojal oleks isana veelgi suurem õnn.»

Tegelikult pole isad oma poegadele kadedad isegi siis, kui nood elus midagi suurt ja ilusat teevad, sest meie poegade pojad on ju meie pojapojad. Sama lugu on meie kultuuris tütrelastega. Ümber hakkavad saama ajad, kui mõnes peres poja sündi ehk liialt pingutades oodati.

Hea näide, mida siinkohal meenutada, on eelmisel aastal Nobeli majanduspreemia saanud Soome (ja USA) teadlane Bengt Holmström, kelle emapoolsed juured jooksevad Pärnusse ja veel enne seda Kihnu saarele välja. Kui ettevõtlik Kihnu poiss, kes end kapteniks välja sõitis ja Pärnus majaomanikuks sai, oleks teinud panuseid vaid poegadele, siis oleks osa tema annet ja ettevõtlikkust kandvaid geene läinud ilmselt raisku, aga nüüd tunnistab maailmas nime teinud teadlane, keda kõik omaks tahaks pidada, et vähemalt ühe kaheksandiku osas on ta eestlane (kihnlane).

IGA LOO LÕPETUSEKS peaks olema anda mingi õpetussõna. See võiks isadepäeva valguses olla järgmine: isa üks suurem ülesanne peale igapäevase leiva lauale toomise on teha õnnelikuks laste ema ja anda lastele ellu kaasa see vajalik soojus, et nad saaksid elada väärikat elu. Samuti ei tasu unustada, et iga laps peaks lapsepõlves saama olla korrakski isa õlgadel, et näha maailma selliselt kõrguselt, mis aitab tulevases suure inimese elus suuremaid sihte seada.

Naljakas küll, aga toda isa õlgadel oleku tunnet tundnud inimesed on oma eesmärkide saavutamisel kindlamad, sest neil on asjadele ülevalt suurema plaaniga vaatamise kogemus.