Männimäe pere vaatleb iga päev katuselindu

Läinud aastal oli Toome tänava kajakal ka seltsiline. Foto: Janika Kangus

Viljandis Toome tänaval elav Janika Kangus saatis toimetusele pildi sama tänava maja katusel elavast kajakast, kes on teda hämmastanud oma suuruse ja paigatruudusega.

Lind köitis viljandlanna tähelepanu juba läinud aastal, sest istub samal kohal hommikust hilisõhtuni. «Vahepeal teeb mõne lennutreti ka ja vahepeal oli tal ka kaaslane, aga see on kadunud,» kirjutas ta.«Ma pole veel näinud, et linnuke nii truult valvaks ühel kohal ja mitu aastat järjest. Talveks oli ta kadunud, siis tundsime lastega temast puudust.»

Kangus on linnule majanurga juurde söögijäänuseid pannud ja too viib need iga kord kiiresti ära. Kajaks on perele nii südamelähedaseks saanud, et nad on talle ka nime pannud: missis Kääks.

«Kui oskaks, küsiks, mida ta seal ootab või mida vaatab,» arutleb Janika Kangus. «Hommikul ärkan vara, sest lapsed on vaja kooli saata, ja kajakas on kohal. Õhtul hilja tuleme jooksuringilt ja ikka on hele laik katusel — kajakas istub.»

Arvatavasti on tegemist hõbekajakaga. Nagu kirjutab Margus Ellermaa ajakirjas «Eesti Loodus», hakkasid kajakad linnadesse majakatustele kolima 1980. aastate paiku ja eriti eelmisel aastakümnel. Eestis pesitsebki katustel peamiselt hõbekajakas.

«Selline pesapaiga valik ei pruugi tuleneda niivõrd toidujäätmete lähedusest, vaid eeskätt turvalisusest: katustel ei liigu näiteks inimesi, koeri või rebaseid. Paljud katustel pesitsejad käivad turgude asemel hoopis merel kala püüdmas. Sellepärast asuvad hõbekajakad katusele peamiselt veekogude lähedastes linnajagudes,» kirjutab Ellermaa.

Hõbekajakas (Larus argentatus) on tema sõnul prügimägede valitseja aasta ringi. Nad saabuvad oma katuseterritooriumidele märtsis ja lahkuvad augusti alguseks. Katustel pesitsejad võivad juunis teha petterünnakuid läheduses liikuvate inimeste suunas, püüdes nii peletada neid eemale oma poegadest. Sageli otsivad toitu linna prügikastidest ja mujalt.