Dirigendi ees on kõik võrdsed

Lahtise suuga laulupidu. Laulumehed (ülevalt) Heino Türk, Martin Kahu, Jaan Roht, Rein Erm ja Aare Kallas löövad koorijuht Kadi Ritsingu (paremal) käsu peale lõuapärad nii laiali, et kurgumandlid paistavad.

FOTO: Elmo Riig

«Anna kord nädalas naisele ja Facebookile puhkust! Tule meeskoori laulma! Võta kaasa sõber või kaks!» «Meil saab hääle anda ka ilma ID-kaardita!» Just selliste loosungitega kutsub lauluhuvilisi oma ridadesse meeskoor Sakala. See teine, kirjasõna levitav Sakala muutus seepeale kohe uudishimulikuks ning saatis esinduse Viljandi muusikakooli, kus koorirahvas igal neljapäeva õhtul seinad häälepaelte abil värisema paneb.

1929. aasta 26. septembri Sakalas avaldati järgmine üleskutse: «Kõigile meeslaulu sõpradele. Helikunsti Selts, vastu tulles paljude laulusõprade soovidele, on otsustanud asutada Viljandis meeskoori. Esimene harjutus on reedel 27. septembril 1929. aastal Sakala maleva staabi ruumides kell 8 õhtul. Palutakse ilmuda kõiki asjast huvitatuid, et luua tüsedat ja korralikku meeskoori.»

Nii sündis Viljandi meeskoor, kes 1957. aastal võttis endale nimeks Sakala. Nüüd, peaaegu üheksa kümnendit hiljem, on lauluseltskond endiselt tegus ja elujõuline ning ootab oma ridadesse uut verd.

Loe ka neid

Tagasi üles