Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/09/7297063t1h97a3.jpg)
«Anna kord nädalas naisele ja Facebookile puhkust! Tule meeskoori laulma! Võta kaasa sõber või kaks!» «Meil saab hääle anda ka ilma ID-kaardita!» Just selliste loosungitega kutsub lauluhuvilisi oma ridadesse meeskoor Sakala. See teine, kirjasõna levitav Sakala muutus seepeale kohe uudishimulikuks ning saatis esinduse Viljandi muusikakooli, kus koorirahvas igal neljapäeva õhtul seinad häälepaelte abil värisema paneb.
1929. aasta 26. septembri Sakalas avaldati järgmine üleskutse: «Kõigile meeslaulu sõpradele. Helikunsti Selts, vastu tulles paljude laulusõprade soovidele, on otsustanud asutada Viljandis meeskoori. Esimene harjutus on reedel 27. septembril 1929. aastal Sakala maleva staabi ruumides kell 8 õhtul. Palutakse ilmuda kõiki asjast huvitatuid, et luua tüsedat ja korralikku meeskoori.»