Eesti rekordkurjategija: ma ei oska varastada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Arly Meyer

FOTO: Politsei, montaaž

«Number 1, Meyer,» hõikab vanglateenistuja, nii et trellide vahel kiviseinad kajavad. Siin vanglas on õhk teistsugune, justkui seisaks. Kõrgete müüridega ümbritsetud hoone on muust elust niivõrd eraldatud, et avaneb uus reaalsus: steriilne ja sisutu.

Turvakontroll võtab pool tundi. Siis juhatatakse mind koos teiste külalistega üle Tartu vangla hoovi, kus kinnipeetavad kõrge taraga ümbritsetud muruplatsil treenivad. Valvur hoiatas, et nendega ei tohi suhelda. Vangide uudishimulikud pilgud saadavad meid kuni teise tiivani, kus lukustatud ruumis on reas kaheksa istekohta ning nende vastas neli kiviseinaga eraldatud umbes kahe ruutmeetri suurust kambrikest. Igal kambril on purunemiskindla klaasiga aken, mille kohal on number.

«Number 1, Meyer» tähendabki, et ma kohtun 66-aastase Arly Meyeriga esimeses kambris, kuid sama hästi võiks see viidata ka Meyeri käes olevale esikohale. Septembri lõpus mõistis Tartu maakohus ta 35. korda vangi ja sellega uuendas ta juba varem enda käes olnud Eesti rekordit. Soome tabloid Iltalehti püstitas Sakalas ilmunud uudist refereerides isegi küsimuse, kas tegemist võib olla maailmarekordiga, kuid kiire veebiotsing näitab, et sellest on Meyer kaugel: temast paar aastat vanem ameeriklane Henry Earl olevat trellide taga olnud juba üle 1500 korra.

Kurjategija võib ajakirjanikuga kohtumisest keelduda, kuid Meyer vastas esimesele kutsele. Sel korral on ta vangi mõistetud kümneks kuuks. Viimasest, oktoobris jõustunud kohtuotsusest selgub, et tal on üheksa kehtivat kriminaal- ja kuus kehtivat väärteokaristust.

Meyerit tunnen seni vaid kriminaalkuritegude kirjelduste kaudu. Kilekotivargused, mille eest ta viimati süüdi mõisteti, näivad süütud, kuid tema registris on ka paar kõhedust tekitavat vägivallakuritegu.

Esimene peatükk tema kriminaalses eluloos algas peksmisega. 1968. aastal enne kooli lõpetamist mõisteti 18-aastane Arly Meyer purjuspäi kaklemise eest poolteiseks aastaks Viljandi noortevanglasse.

Teine vägivallajuhtum on kümne aasta tagune. 2007. aasta kevadel läks Meyer ühte Harjumaa apteeki, sisenes seal kabinetti ja nõudis hambaravi. Ta lõi ruumis olevat naist neli korda rusikaga näkku ja hakkas teda seejärel eesruumi rebima, ähvardades vägistada. Verevalumites naisel õnnestus end lahti kiskuda ja põgeneda. Selle eest istus Meyer 10 kuud vanglas.

Karistuste üle arvet ei pea

Istun esimese kambri akna ees, mille tagune on veel pime ja tühi. Võtan seinalt telefonitoru. Ainult selle kaudu saan kurjategijaga rääkida.

Kiirel sammul siseneb pruunis vanglariietuses Arly Meyer, istub kambris toolile ja haarab telefonitoru. Eluaastatest hoolimata on ta vitaalne, ent tema olemises on midagi närvilist. Ta tundub hajevil ning teda ei näi huvitavat, kes ja milleks talle külla on tulnud. Kuid ta kõneleb palju, justkui sooviks kõik hingelt ära saada.

«Üksinda olen kambris, teisel korrusel. Igav, väga igav on,» kirjeldab ta.

 Vangla ei paista talle sugugi meeldivat. Peaaegu esimese asjana avaldab ta kahetsust, et talle pastapliiatsit ei anta. Ta soovib kauplusesse toidu saamiseks kirja saata. Raha on tal enda sõnul palju – 870 eurot, mis on kogunenud pensionist.

Võiks arvata, et Meyer pole pika vangikarjääri kõrvalt suurt muud teha jõudnudki, ent ta teatab, et tal on 46 aastat tööstaaži ning üheksa eriala. «Dokumendid on kõik olemas, aga tööle ei võeta kuskile. Liiga vana olen ja öeldakse, et ela pensist,» räägib ta.

Kriminaaltoimik kinnitab osaliselt seda juttu, ehkki seal tunnistab Meyer isegi, et jutt 46 tööaasta kohta on vale.

Tunnistuste järgi õppis ta Helme kutsekoolis traktoristiks ja aastatel 1970–1972 teenis aega ehitusvägedes Ljepajas. 1972–1975 kandis Meyer autode purjuspäi ärandamise eest karistust Rummu vanglas. 1975. aastal, kui oli purjuspäi sõitmise eest juhtumisõigusest ilma jäänud, töötas ehitustöölisena Suure-Jaani metsamajandis ja hiljem Valga KEK-is, mis jäi 1982. aastal ka tema viimaseks töökohaks.

Nende töökohtade vahepeal ja järel on Meyer korduvalt vanglas olnud ning õppinud seal õmbleja- ja keevitajaametit. Tema kõige pikem karistus oli 4,5 aastat huligaansuse eest. 

Kohtuekspert iseloomustab Meyerit toimikus: «Karistuste koguarv talle ei meenu ning ta ei pea seda oluliseks.»

Ehkki Meyer räägib kiiresti ja justkui kõike, ei näi ta kuulvat küsimusi, mis puudutavad tema kriminaalset minevikku. Kui küsin tema käest, kas ta kahetseb midagi, vaatab ta tühja pilguga suvalisse punkti ning teeb hetkeks veidi hapu näo. Seepeale on vaikus, mida ta täidab vahel «Ja-jaa» ümisedes.

Meie kohtumisel on hetki, kui Meyer sulgub tükiks ajaks oma maailma ega tee minust välja. Igavuse täiteks uurib ta suhtlemiseks mõeldud telefoni toru, mõõdab selle juhet ning tutvub iga detailiga. Seepeale vaatab ta uudishimulikult ümbritsevat ruumi ning nakitseb minust 20 sentimeetri kaugusel näppudega aknaraami, justkui otsiks väljapääsu. Ning ümiseb ikka ja jälle omaette: «Ja-jaa.»

Kõhetu olemise ning väikeste otsivate silmadega meenutab ta puuri pistetud hiirt. Inimlikel teemadel rääkides jääb mulje, justkui kedagi poleks kodus.

Kas ta tahab vangis olla?

Paksus kriminaalasja toimikus on teiste paberite hulgas Lõuna ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri Maiken Mardimi käesoleva aasta augustis kirjutatud taotlus Arly Meyeri vahi all pidamise pikendamiseks. «Võib väita, et varastamine on kujunenud isiku elustiiliks,» sedastab Mardim.

Ta lisab, et taas vabadusse saades võib Meyer ka edaspidi toime panna kuritegusid, sest tal pole kindlat töö- ja elukohta. «Ka viimane ning kõige äärmuslikum meede, s.o reaalne vangistus, ei ole isiku suhtumist ja kuritegelikku tegevust muutnud ning isik jätkab pidevalt uute kuritegude toimepanemist.»

25. mail oli Meyer vanglast vabaks saanud, kuid jäi juba viis päeva hiljem Tartu Kaubamaja toidumaailmas 29 kilekoti vargusega vahele. Sellele järgnes veel pisivargusi, mistõttu jõustus oktoobris tema suhtes järjekorras 37. kohtuotsus.

Meyeri viimased vargused on erakordselt veidrad. Kolmel korral ta kinni pidanud Viking Security endine turvamees Andrus Nauts kirjeldas Meyeri käitumist järgmiselt: esialgu sõi ta näiteks puuviljaletis ühe ploomi, seejärel uitas riiulite vahel sihitult ringi ning justkui möödaminnes pistis põske kommi. Turvameestel oli põhjust mees alles siis kinni pidada, kui ta näiteks šokolaaditahvliga läbi kassa jalutas. «Siis sai mu kannatus otsa,» meenutas Nauts.

Tema sõnul oli Meyer kinnipidamise ajal mõistlik ning koostööaldis. Kuid mitte siis, kui ta oli joobes. Purjuspäi muutus ta agressiivseks ning kasutas rõvedalt roppu sõnavara.

Turvamehele jäi mulje, justkui Meyer soovinukski vargusega vahele jääda, sest oma tegusid polnud ta eriti varjanud. «Ta ei saanud kuidagi teistmoodi – pidi midagi võtma,» lisas Nauts.

Mitmel korral temaga kokku puutunud Viljandi politseijaoskonna politseikapten Leana Lemming leiab samas, et Meyer ei varasta uuesti vanglasse sattumiseks. «Me ikka küsisime, miks ta seda teeb, kas soovib vangi minna. Tavaliselt ta ütles, et ei taha vangi, tahab midagi magusat,» rääkis Lemming.

Meyer on korduvalt väitnud, et vanglas ta olla ei taha. See koorub välja ka käesoleva aasta 14. juuni kohtuprotokollist, kus käsitletakse tema vahi alla jätmist.

Eeluurimiskohtunik Kadi Aavik: «Kas olete vahistamistaotlusega tutvunud?»

Meyer: «Olen vahistamistaotlusega tutvunud.»

Kohtunik: «Kas olete nõus enda vahistamisega?»

Meyer: «Ei ole nõus, ma ei taha vangi minna.»

Kohtunik: «Miks te siis vargile läksite?»

Meyer: «Ikka sellepärast, et raha pole.»

Kohtunik: «Kas te teate, et selle eest saab karistada?»

Meyer: «Jah, tean küll seda.»

Kohtunik: «Kas leiate, et teid siis ei tule nende varguste eest karistada?»

Meyer: «Ei tule jah.»

Kohtunik: «Kas tunnistate teile esitatud kahtlustusi.»

Meyer: «Ei tunnista ennast süüdi.»

Kohtunik: «Aga just eespool tunnistasite, et te käisite vargil.»

Meyer: «Ei, ei ole käinud, nüüd ütlen nii.»

Kohtunik: «Te siis ei soovi, et teid vahistataks?»

Meyer: «Ei, ei soovi vahistamist.»

10. augustil vastas Meyer Tartu maakohtus Viljandis eeluurimiskohtuniku küsimustele, kui prokuratuur taotles tema vahistamise pikendamist, järgmiselt: «Ma ei ole nõus, et minu vahi all pidamist pikendatakse kahe kuu võrra. Ma ei tea, kunas neid menetlustoiminguid minuga tehakse. Mina sellest aru ei saa, mis ma paha teinud olen. Vabaduses panin ma toime vargusi, aga siin vanglas ei ole midagi varastada.»

Teiselpool klaasi istudes räägib Meyer, et ega ta varastada oska – kohe jääb vahele. Ta väidab, et sooviks olla osavam varas.

Üksik

Arly Meyeriga kokku puutunud väidavad, et ta tegutses enamasti üksinda. Vahetult enne vanglasse tagasi sattumist elas ta Viljandis Riia maantee 71 majas sotsiaalkorteris, elatus taaramüügist ning vargustest. Ka Meyer ise räägib, et tal on Viljandis Männimäel kolmetoaline korter, mille üks ruum on kraami pilgeni täis. Seda tuba hoidvat ta lukus.

Enne viimast kohtuprotsessi telliti Meyerile psühhiaatriline ekspertiis, et selgitada välja, kas ta vajab erihooldust. «On ükskõikne muude võimalike valikute suhtes ning on enda elukorraldusega rahul,» on toimikus kirjas ekspertide otsus. Samas näitas ekspertiis, et mingit haigust ta ei põe ning ka politseiuurijatele pole ta ebaadekvaatset muljet jätnud, ta orienteerub ajas ja ruumis. Küll on tal probleeme alkoholiga.

Meyeril on seljataga 11 aastat kestnud abielu, mis lahutati 1983. aastal. Sellest abielust sündis tütar, kes saab detsembris 37-aastaseks.

Tütrest rääkides muutub Meyer helgemaks, ehkki toimikus on ta tunnistanud, et nad pole omavahel tükk aega suhelnud. «Ta on minust ka pikem,» kirjeldab Meyer. Tema sõnul on tütrel kolm last ning ta elab suures majas. Kord mainib ta tütre elukohana Elvat, kord Sindit.

Naisi on Meyeril oma sõnul nii palju olnud, et sellest pole sünnis rääkida. Keegi teda aga vanglas vaatamas ei käi. «Nad ei tea, kus ma elan,» ütleb ta.

Vaikne tund

Jõulud on tulekul ning see muudab Meyeri veidi kurvaks: «Istun vangis, välja ei saa, näed!»

Umbes 50 minutit pärast intervjuu algust väsib ta lõplikult, hakkab haigutama. Kui ta on mõned korrad juba pikalt vaikinud, ütleb ta: «Olgu, lõpetame ära!» Seepeale katsub ta kambriust ning veendub, et see on lukus ning pääsu pole kuhugi. Ka mina ei saa lahkuda enne, kui kokkulepitud kaks tundi on möödas – külalistele mõeldud ruumi uks on samuti lukus.

Seetõttu istume peaaegu tunni vaikuses, teine teisel pool klaasi, ja vaatame tõtt. Viipan küll Meyerile käega, et ta toru uuesti kõrva äärde paneks, aga ta ei tee märkamagi.

Tunnen lausa kontides, kuidas siin istudes aeg möödub ja elu kaob. See muudab rahutuks. Ainsaks mõtteks vangimajas viibides on, kuidas saaks ometi välja.

Vahepeal kostab kongist ühe venelasest vangi karje, mille täpsest sõnumist on keeruline aru saada. See kõlab umbes: «Aaa-jeeee!» Meyer reageerib sellele ning vaatab läbi laes oleva metallist võre ülemisele korrusele, aga sealt ei paista midagi. Üksnes kostab.

Seejärel kordab Meyer ikka samu liigutusi: kohendab pükse, näpib aknaraami, mõõdab telefonijuhtme pikkust, uurib telefonitoru, plõgistab lauaga. Lihtsalt mitte midagi muud pole teha.

Me ei ütle teineteisele head aega. Meyer lahkub kiiresti, tagasi vaatamata, niipea kui kambriuks avaneb ning vanglatöötaja tuleb teda kongi viima. Kössitõmbunult ja rahutult astub ta kiirel sammul kambrist välja. Ootan kannatamatult, et külaliste ruumi uks lõpuks avataks ning saaksin vabadusse värske õhu kätte.

Arly Meyeri kriminaalne elu

Esimest korda karistas toonane Viljandi rajooni rahvakohus Arly Meyerit 1968. aastal purjuspäi peksmise eest. Tema kriminaalne ajalugu ulatub nii kaugele, et suurem osa karistustest on registrist kustutatud. Allpool on vaid mõni näide tema hiljutistest vahelejäämistest.

• 2005. aasta detsembris tellis Meyer Viljandi kohvikus endale kaks tulemasinat, kaks pakki sigarette Marlboro ja 200 grammi likööri Vana Tallinn. 170-kroonist arvet üritas ta tasuda vale 500-kroonisega, lootes tagasi saada pärisraha. Kohviku töötaja märkas pettust kohe, sest saadud paberi üks pool oli valge.

• Käesoleva aasta 31. mail kella 21.05 ajal üritas Meyer varastada Tartu Kaubamaja toidumaailmast 29 kilekotti koguväärtusega 5,80 eurot.

• Päev hiljem oli ta kell 20.44 Tartus Veeriku Selveris, kust tahtis võtta kolm kilekotti, ühe tikutoosi ja parandusnõelte komplekti. Kogu selle kauba väärtus jäi alla kahe euro.

• Tänavu 5. juunil kell 20.32 tegutses Meyer Viljandis Centrumi Selveris, kus ta proovis omastada peotäit lahtisi komme ja kolme hematogeeni koguväärtusega 3,66 eurot.

• 9. juunil kella 18.26 ajal oli ta taas Centrumi Selveris ja tahtis maksmata kaasa viia paki Philip Morrise ja Davidoff Blacki sigarette. Vargusega oleks ta kauplusele teinud kahju 7,35 eurot.

• Päev hiljem täpselt samal ajal oli Meyer Männimäe Selveris, kust ta püüdis varastada 99-sendist tulemasinat.

• Kõik nimetatud vargused jäid lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas Meyeri pärast kassaväravate läbimist kinni ning kaup tagastati kauplusele rikkumata kujul. Politseinikel on aga põhjust uskuda, et mees tahtiski vahele jääda, et uuesti vanglasse sattuda. Näiteks pärast 5. juuni vargust viidi ta kaheks päevaks arestimajja ning järgmisel päeval pärast vabanemist läks ta uuesti vargile.

• 2011. aastal mõisteti Meyer vangi kolmel korral, 2012. aastal samuti kolmel korral, 2013. aastal vaid ühe korra, 2014. aastal kahel korral ning 2015. aastal kahel korral. Meyeri isiklik ja tõenäoliselt ka Eesti absoluutne rekord pärineb 2008. aastast, kui ta käis kohtu ees kümme korda.

Allikad: Sakala, Postimees

TAUST

Arly Meyer

• Sündinud 11. septembril 1951 Tartus.

• Pere kõige vanem laps, tal on noorem õde ja vend.

• Ema töötas põllutöölisena. Isa Arly Meyer ei mäleta, aga kasuisa oli müürsepp.

• Pere elas Tartumaal Ulilas. Kui Arly Meyer oli eelkoolieas, kolisid nad Suure-Jaani.

• Õppis Suure-Jaani keskkoolis, kus kordas III ja VII klassi.

Allikas: Meyeri kriminaalasja toimik

Tagasi üles