«Number 1, Meyer,» hõikab vanglateenistuja, nii et trellide vahel kiviseinad kajavad. Siin vanglas on õhk teistsugune, justkui seisaks. Kõrgete müüridega ümbritsetud hoone on muust elust niivõrd eraldatud, et avaneb uus reaalsus: steriilne ja sisutu.
Tellijale
Eesti rekordkurjategija: ma ei oska varastada (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Turvakontroll võtab pool tundi. Siis juhatatakse mind koos teiste külalistega üle Tartu vangla hoovi, kus kinnipeetavad kõrge taraga ümbritsetud muruplatsil treenivad. Valvur hoiatas, et nendega ei tohi suhelda. Vangide uudishimulikud pilgud saadavad meid kuni teise tiivani, kus lukustatud ruumis on reas kaheksa istekohta ning nende vastas neli kiviseinaga eraldatud umbes kahe ruutmeetri suurust kambrikest. Igal kambril on purunemiskindla klaasiga aken, mille kohal on number.