Uued omavalitsused, uutmoodi ohutuskultuur

Päästeameti juht Kuno Tammearu. Foto: Päästeamet

HALDUSREFORM ja uued kohalikud omavalitsused keerutasid juba enne oma sündi üles palju tolmu. Räägitakse väikeste külade hävitamisest ja ääremaastumisest, aga ka tugevamatest valdadest. Emotsionaalsete hõisete alla on mattunud ka mõni väga praktiline küsimus.

Maavalitsuste ajalukku vajumise järel tuleb kohalikel omavalitsustel üle võtta hulk turvalisuse ja elanikkonna ohutuse tagamisega seotud teemasid. Äärmiselt oluline on, et valimistel kandideerinud inimesed annaksid endale aru, milline vastutus, aga ka võimalus nende ees seisab.

Nii sisult kui vormilt uued kohalikud omavalitsused saavad suurepärase võimaluse asju muuta, näiteks luua uutmoodi ohutuskultuuri. Päästeamet saab ja tahab olla omavalitsustele hea partner, nõustaja ja toetaja, et ohutus kogu riigis paraneks.

Kirjeldan viie valdkonna peamisi koostöökohti ning muresid, mille lahendamise edukus sõltub just uutest kohalikest omavalitsustest.

ESITEKS: ehitustegevus ja järelevalve.

Kuidas on võimalik, et uutes elurajoonides keldrid uputavad ja toad jäävad vee alla või et keemiatehas kerkib lasteaia vahetusse lähedusse? Just kohalikel omavalitsustel on võtmeroll üldplaneeringute tegemisel, ehitustegevuse jälgimisel ja projektist kinnipidamisel. Seega tuleb tagada, et uutes omavalitsuses oleksid pädevad ametnikud, kes tegeleksid ehitustegevuse ja järelevalve teemaga.

Uutele kohalikele võimudele jäävad lahendada ka hoonete kasutuslubade väljastamisega seotud probleemid. Tuleb lahendada küsimus, kuidas muuta eluhoonete (eriti eramajade) kasutusloa protsess hoone omanikele vähem bürokraatlikuks, kuid tagada, et hooned oleksid inimestele ohutud.

Päästjad päästavad Eestis igal aastal õnnetustest ligikaudu 300 inimest. Meile on kriitilise tähtsusega, et tänavad oleksid siltidega ja majadel number peal, vastasel juhul kulub väärtuslik aeg päästmise asemel navigeerimisele. Niisamuti on oluline, et teed oleksid läbitavad ja kustutusvesi oleks olemas. Suuremates linnades teevad muret kinnipargitud majaesised.

Kohalikud võimud peaksid kaardistama oma territooriumi ohukohad ja hindama võimalikke riske. Näiteks millised on võimalike üleujutuste paigad, kus on reostusoht? Või missugune on kasutuseta hoonete seisukord? Päästeamet annab hea meelega edasi oma teadmisi ja kogemusi, kuidas ohte kaardistada ja hinnata, konkreetsed sammud peab aga tegema kohalik võim.

TEISEKS: vee- ja tuleõnnetuste ennetamine.

Praegu ei ole ohutuse teemal koolituste, aga ka huvitegevuse ja lastelaagrite korraldamine ning käitumisjuhiste levitamine elanikkonnale piisavalt finantseeritud. Kohalikud omavalitsused peaksid suunama nendesse tegevustesse rohkem raha. Päästeamet panustab hea meelega oma oskuste ja teadmistega.

Eestis upub ja saab tules kannatada või surma liiga palju inimesi. Ideaalses maailmas oleks iga number üle nulli liiga palju. Et ideaalini jõuda, peab teadma, miks meie majad põlevad ja inimesed upuvad.

Üle Eesti on hulk veekogusid, kus inimesed käivad ujumas, kuid mis vajaksid suuremat tähelepanu. Tähtis on veekogu kaldarajatiste ja põhja heakord ning võimaluse korral vetelpääste kaasamine. Kui see pole võimalik, tuleks veekogu äärde paigaldada esmased päästevahendid. Ka siin saab päästeamet oma kogemustega aidata.

Tulekahjude põhjuseks on tihti vananenud elektrisüsteemid ja korrast ära küttesüsteemid. Riik on otsustanud eraldada projekti «Kodud tuleohtutuks» tarbeks 1,5 miljonit eurot. Kui kohalikud omavalitsused otsustavad projektiga kaasa tulla ja lisada omalt poolt sama palju, saab järgnevatel aastatel ohutumaks muuta 500–800 kõige kriitilisemas olukorras olevat majapidamist üle Eesti.

KOLMANDAKS: koduohutus.

Kodu on igale inimesele väga eriline ja privaatne koht. Kui palju me teame, millised on teiste inimeste kodud või kes on mu naabrid ja missugustes tingimustes nad elavad?

Sellele, et kodus võiks midagi halba juhtuda, ei taha me mõelda. See tundub võimatu. Aga juhtub, ja palju. Inimesed kukuvad ega suuda abi kutsuda või saavad mürgituse ja vajavad ravi. Ja kui tihti me loeme uudistest, et toit läks pliidil kõrbema?

Päästeameti töötajad teevad igal aastal ligemale 20 000 kodukülastust ja on näinud, et inimesed elavad kodudes, kus küsimus pole selles, kas seal juhtub õnnetus, vaid selles, millal see juhtub. Eriti murelikuks teeb vanemate inimeste, lasterikaste perede ja madala sissetulekuga inimeste olukord.

Märkamine ja hoolimine ei maksa midagi. Sageli piisab sellest, kui märgata enda ümber neid inimesi, kes mingil põhjusel päris iseseisvalt hakkama ei saa. Nendeni jõudmiseks on parimad võimalused kohalikel omavalitsustel. Nemad teavad oma piirkonna elanikke, oskavad lähedastele nõu anda ja saavad abivajajat aidata.

NELJANDAKS: hädaolukordadeks valmisoleku suurendamine.

Elanikkonna hädaolukorraks valmisoleku uuring näitas, et Eesti elanike teadlikkus võimalikest hädaolukordadest ja valmisolek iseseisvalt toime tulla on kesine ning hädaolukorda sattumisele mõeldakse pigem harva või üldse mitte. Arvatakse, et elatakse justkui vanajumala selja taga. Aga kui toast kaob valgus, maha sajab pool meetrit lund või vesi tungib õuele, oodatakse, et kuskilt tuleb keegi ja lahendab olukorra. Kummalisel kombel usutakse, et mida suurem on hädaolukord ja mida rohkem on õnnetusi, seda rutem saabub abi. Unustatakse, et hädasolijaid on sel ajal palju, mistõttu ei saabu abi kiiresti.

Kohaliku omavalitsuse võimuses on tagada elutähtsate teenuste toimimine, olgu selleks siis vesi, kanalisatsioon, küte, kohalike teede läbitavus või elekter, milleta moodne ühiskond kuigi kaua vastu pidada ei oska. Kui kohalikud võimud on kitsaskohad kaardistanud, on võimalik leida ka lahendused. Tähtis roll on kindlasti kohalikel kriisikomisjonidel.

VIIENDAKS: vabatahtlike ja kogukonna kaasamine.

Eestis on vabatahtlikke komandosid üle 100 ja vabatahtlikke päästjaid ligemale 2000. Päästeamet toetab jõudumööda vabatahtlikke päästeseltse tehnika, varustuse ja koolitustega ning toetustega kulude katmiseks. On väga oluline, et ka omavalitsused toetaksid vabatahtlikku tegevust, sest just vabatahtlikud on need, kes tunnevad kogukonda ja kohalike inimeste muresid läbi ja lõhki ning saavad edastada neile olulist ennetusteavet. Turvalisust ei tohi inimestele peale suruda, see peab kujunema alt üles.

Turvalise Eesti nimel tuleb teha koostööd. Elame maailmas, kus ohud võivad meieni jõuda ootamatult. On väga tähtis anda inimestele ennetavalt teadmised ja oskused, kuidas õnnetusi vältida ja õnnetuse korral hakkama saada.

Ohutuskultuur ja selle parandamine saavad alguse igast inimesest endast, nii tekivad tugevad kogukonnad ja tugev riik. Haldusreform on võimalus muuta seni kehtinud dogmasid, et vaid riik tagab elanikkonna hakkamasaamise õnnetuste korral. Viimatistest kohalikest valimistest võiks saada veel turvalisema Eesti algus.