Kultuuritöötaja kaitses maja sissepääse ihu ja hingega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kai Kannistu näitas esmaspäeval, et just sedasi oli ta veetnud kultuurikeskuse ukse ees pühapäeva varahommiku.
Kai Kannistu näitas esmaspäeval, et just sedasi oli ta veetnud kultuurikeskuse ukse ees pühapäeva varahommiku. Foto: Erakogu

Pärast laupäeva õhtul alanud Kitzbergi gümnaasiumi vilistlaste pidu tuli Karksi-Nuia kultuurikeskuse juhatajal Kai Kannistul ja ta tütrel Kairel veeta varahommik maja peaukse ees suikudes, et võõrad sisse ei pääseks. 

Tolle hommiku kohta küsimise peale puhkes Kannistu esiti rõkkavalt naerma. 

«Ei, me oleme täna juba kõik reipalt tööl,» lausus ta ja lisas, et ega selles loos midagi sensatsioonilist olnudki. «Ukse elektrooniline lukk ei töötanud. Ei julgenud maja kaitseta ka jätta ja siis pikutasime Kairega ukse ees.»

Uksed jäid lahti

Laupäeva ööl vastu pühapäeva käis majast läbi üle poole tuhande pidulise ja viimased neist lahkusid umbes kella kuue ajal hommikul. Tavaliselt pannakse siis, kui inimesed on läinud, uks elektrooniliselt lukku nii, et seespoolt välja saab, aga väljaspoolt sisse mitte. Siis on turvaline koristada ja võib kindel olla, et keegi juhuslikult sisse ei tule. 

«Ma proovisin ust kinni panna ja läksin ise koristama, aga siis vaatasin, et uksed on ikka lahti,» jutustas Kai Kannistu. Ta proovis veel mitu korda ja mõtles siis, et ehk teeb üleväsimusest automaatselt mingi liigutuse valesti. Lõpuks läks ta kolleeg Kersti Nurga juurde, kes samuti majas toimetas, ja palus ka tal ukse lukustamist katsetada. Ikka ei midagi. 

Siis jättis ta tütre seniks maja valvama, kuni kolleegi koju viis. Tuli tõdeda, et seekord elektroonilist lukku lihtsalt ei õnnestu peale panna. 

Hommik ukse ees

Nii vedasidki ema ja tütar kell 6.40 fuajeest pehmed Mulgi mustriga istumisalused ukse ette ja heitsid sinna pikali. 

«See tundus nii koomiline,» meenutas Kai Kannistu. «Ainus võimalus oligi ukse juures valves olla. Sa ei helista ju pühapäeva varahommikul ka valla majandusnõunikule, et kuule, vabandust, aga meil uks ei lähe kinni.» 

Ta jutustas, et oli paarkümmend minutit pikali, aga siis mõtles, et mis niisama ikka tiksuda, ja läks koristama. «Kaire jäi pikali ja oli nii-öelda valves,» lausus ta. 

Kell 9 helistas Kai Kannistu majandusnõunik Tõnis Laurikule, kes tuli ja programmeeris ukse süsteemi uuesti korda. «Siis saime selle kinni panna, muidu oleks võib-olla täna hommikuni seal olnud,» jutustas Kannistu ja naeris taas. Ta kiitis Laurikut, kes oli öelnud, et helistada oleks võinud ka tollel varasel ajal, sest oli ju hädaolukord. «Aga endale ju ka väga ei meeldiks, kui keegi kella kuuest hakkab üles ajama,» selgitas Kannistu oma tegevust.

Koju said ema ja tütar pühapäeval kella poole kahe ajal ning tööpäev oli veninud peaaegu 24-tunniseks. «Aga see ei olnud esimest korda nii pikk päev,» tunnistas Kannistu ja naeris taas nakatavalt. «Me ei saanud ju ära minna. See on elementaarne, et võtad vastutuse.»

Tagasi üles