JUHTUSIN LUGEMA Heiki Raudla arvamuslugu 27. oktoobri Sakalas (vaata «Kohalik volikogu pole väike riigikogu» – toimetus). See tekitas sooja tunde – olime ju vanasti Sakala toimetuses lausa pinginaabrid! Rääkimata sellest, et olime aastaid erakonnakaaslased. Niisiis tunnen Heikit nagu iseennast.
Hiljem, kui meie teed poliitikas lahku viisid, oli ta mu laste koolipapa. Kindlasti üks huvitavamaid. Ja nüüd kirjutab ta mu laste eakaaslasest, noorpoliitik Jaak Madisonist.
Tore, et provintsilinna veteranpoliitik üldse märkas mujalt meie pudrukausi juurde tulnut. Ent miks nahutada noort inimest selle eest, et ta julgeb olemas olla ja viitsib midagi teha?
Lugesin ka Jaak Madisoni lugu (loe «Poliitprostitutsioon Viljandis ehk Kaitstes Helmen Kütti» 24. oktoobri Sakalast – toimetus). Ma pole kõigega nõus, kuid minu meelest on viisakas, et ta meid, kes me teda valisime, tänab. Viljandi olusid ta loomulikult veel ei tunne, küll aga õpib ta siinses volikogus kindlasti üht-teist. Annan talle aega.
TORE, KUI KOOLIPAPA õpetab, et kohalik volikogu pole väike riigikogu. Kindlasti on tal Madisonile palju muudki õpetada. Toon võiks aga olla sõbralikum.
EKRE-t ma seestpoolt ei tunne. Ma ei tea, missugune on selle liikmete sõnade ja tegude vahekord või kuidas nad oma põhikirja ja käsuliini järgivad. See-eest mäletan, et Heiki Raudla eeskuju Jaan Lattik ütles: käige minu sõnade, mitte tegude järgi.
Jaak Madisonile tuleb ülemäärane tähelepanu ainult kasuks: ei tapa, teeb tugevamaks. Veidi veider on vaid see, et Raudla manitseb Madisoni oma nime all. Nii võib ju jääda mulje, et mõlema arvates on uued valimised kohe tulemas.
VANASTI LEIDSIME Heikiga ikka ühiselt suvalisi linnakodanikke, kes nõustusid poliitilistele arvamusartiklitele oma nime ja näo andma. Kas IRL-il siis üldse enam tankiste ei ole?
Lugesin Heiki kirjutist kaks korda ega leidnud sealt ühtegi muud mõtet kui et talle ei meeldi, et Jaak Madison meie õuele kaklema tuli. Samas pole ju tema ise samuti Viljandis sündinud ja siit pole pärit ka tema esivanemad. Kunagi tuli Heiki Raudla Viljandisse ja kirjutas end siia sisse. Ta oli tookord vanem kui Jaak Madison praegu. Teda ei mõnitatud, vaid toetati.
Heiki kirjutab muu hulgas, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on teed, pargid, koolid, lasteaiad, valgustus ja veevärk. No viimati mainitu on küll ainus, mis meie linnakeses toimib! Õige jah, ajaloolise gümnaasiumi põhikooliks kohitsemise küsimuses andis Raudla partei tõesti oma parima ... Teede, parkide ja valgustuse koha peal tahaks küsida, miks meil üldse volikogu olemas on olnud, või siis saata selle liikmed näiteks Cēsisesse õppima, kuidas üks hansalinn saab toimida, särada ja ilus olla.
Lõpetuseks soovitan nii Heiki Raudlal kui Jaak Madisonil Viljandit tundma õppida. 100 aastat siia-sinna ei muuda nii vana ja väärika linna puhul suurt midagi, küll aga on kurb, kui ikka ja jälle arvatakse, et just siia saab tulla kirvega kurgi püüdma.