/nginx/o/2008/10/16/83998t1h6f3b.jpg)
UUS põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning riiklik õppekava on taas päevakorrale tõstnud maakoolide teema, kuulutades neile kao asemel sedapuhku paremaid aegu. Et ajalugu kipub korduma, on suurimad optimistid ennustanud väikeste koolide taassündi. Iseseisvuse taastamise järel oli ju pisikeste lapsesõbralike õppeasutuste rajamine suisa rahvuslik ettevõtmine.
Võtsime šnitti ilmasõjaeelsest Eesti Wabariigist, kus paljude vanemad ja vanavanemad olid alustanud haridusteed kuueklassilistes külakoolides. Meil seisid piltpostikaardina silmade ees kodused tuulekojaga hooned, peaukse ees ilutsev lipuvardaga lilleklump, käputäiele liitklassi õpilastele tarkust jagavad õpetaja Lauri moodi koolmeistrid ja sama katuse all kulgev küla seltsielu, näitemänguga teeõhtud.
Üheksakümnendate aastate ajalehtedes räägitakse südantsoojendavalt sama vaimu kandvatest koolidest. Neist lugudest kumab kogukonna uhkust ja lootusrikkust. Näiteid leidub Viljandimaaltki, meenutagem kas või Lillit.
Uue õppekava loojad on rõhutanud, et kui gümnaasium sisuliselt ja sellest johtuvalt mõnikord ka füüsiliselt põhikoolist eraldada, ei pruugi maal elavad inimesed enam eelistada linnagümnaasiume, kus lastel on seni olnud võimalik käia esimesest klassist kaheteistkümnendani. Selle arusaama järgi peaksid külakoolid lähiajal õpilasi juurde võitma.
Tegelikult ei pruugi see niimoodi minna. Et olukorda paremini mõista, tuleb vaadata selle kujunemislugu.
VABANEMISTUHINALE järgnenud kümmekonna aastaga selgus, et kahaneva rahvaarvu puhul on väikekoole pidada liigne luksus. Omavalitsused ei suutnud neid üleval hoida isegi siis, kui kohalikud elanikud proovisid kodanikuühenduste kaudu ettevõtmisele õla alla panna.
Ajavahemikul 1994—2005 lõpetas Eestis tegevuse sadakond algkooli (olgu öeldud, et nende hulka pole arvestatud lasteaedu-algkoole, kus jäid alles üksnes eelkooliealiste rühmad). Järg jõudis ka põhikoolide kätte.
Maapiirkondade tühjenemise vastu ei tundu praegu kindlat rohtu olevat. Selles ei tule süüdistada üksnes riiki, vaid ka ebamõistlikult väikseid omavalitsusi, kes ei kavatsegi liituda. Keegi ei taha tunnistada, et selle taga on kartus kaotada töökohti, ning sestap hirmutataksegi rahvast tsentraliseerimisega.
Viimastel aastatel on sündimus hakanud taas suurenema. Kui kaarti vaadata, on alg- ja põhikoolide arv jõudmas optimaalsesse seisu: uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on kirjas, kui pikk tohib olla nii kilomeetrites kui ajas ühe või teise vanuseastme laste koolitee.
Aga kas õppeasutuse lähedus ongi enam nii tähtis tänapäeval, mil paljud vanemad käivad autoga linnas tööl? Suuremat rolli mängivad vahemaad peredes, kus sõidukit pole ja sissetulek on kasin.
Muidugi on rumal järeldada, et neil puhkudel on alati tegu vähe haritud vanematega, kes läbilöögivõime puudumise tõttu kolkas kopitavad. Ehk on nad hoopis teadlikult tarbijaühiskonnast eraldunud? Paraku näitavad uuringud, et «sunnismaisuse» taga on liigagi sageli just esimesena nimetatud põhjused.
KÜSISIN kord tuttavalt maakooliõpetajalt, miks ta pani oma lapse õppima linna, selle asemel et lasta tal koguda tarkust koolis, kus tal endal õpetada kõlbas. Kas pole tema kolleegid piisavalt haritud ja usaldusväärsed ning klassid väiksemad ja lapsesõbralikumad? Vastus oli enesekriitiline: määravaks sai mõtteviis.
Ehkki enamikul pedagoogidest on erialane kõrgharidus, töötavad nad suuresti aastakümnetepikkuse inertsi ajel — tööturul kuklasse hingava konkurentsita ja motivatsioonita. Mu vestluskaaslane ei pidanudki silmas niivõrd palka, kuivõrd kohapeale jäänud õpilaste kesiseid vaimseid huve (mitte võimeid).
Õppimine ja õpetamine on kord juba kahepoolne protsess, vastastikune innustamine ja innustumine. Eakaaslaste ahas silmaring, mida kool üksi vägisi laiemaks venitada ei saa, oligi esmane põhjus, miks mu tuttav oma lapsele linnast paremat seltskonda otsis.
«Tahan, et mu laps ei harjuks igaühele üleaedse kombel sina ütlema,» võttis ta oma jutu kokku. Olgu lisatud, et see õpetaja ei näinud vaimusilmas oma järglast hiilgava ajukirurgina, isegi mitte eeskujuliku gümnasistina, vaid tunnustas poja soovi minna kunstikooli. Seega polnud küsimus kaheteistkümnes aastas ega kooliastmetes, vaid mentaliteedis.
Eelöeldu pole sugugi uus asi. Kirjeldatud olukord on tuttav paljudele, ehkki vaatenurk võib olla erinev ja lahmiv: kui vanemate silmis on maakoolide õpetajad mandunud pensionärid, siis nood ahastavad, et peavad õpetamise asemel tegelema sotsiaaltööga ja selgitama süüdimatutele lapsevanematele ühiskonnaelu põhitõdesid.
Kummaline on see, et kõnealust probleemi arutades on sootuks kõrvale jäetud kolmas asjaosaline, kooli pidaja.
Vestlesin hiljuti ühe väikse õppeasutuse direktoriga. Spekulatsioonide välistamiseks olgu öeldud, et jutt ei käi Viljandimaa vallast, küll aga võib olukord olla üpris tüüpiline paljudele Eesti maakohtadele.
Too koolijuht pidas maapiirkondade hariduselu laperdamise peamiseks põhjuseks asjaolu, et see on omavalitsuste korraldada. Seis on vastuoluline: ühest küljest tuleb direktoril kanda vastutust õppetöö kvaliteedi eest ja anda sellest aru riigile, teisalt seovad tema käsi vallavalitsus ja eelarve.
Markantseimaks pidas minuga kõnelnud koolijuht vallavanema mõistaandmist — küll läbi lillede, ent siiski üheselt —, et pedagooge tohib palgata vaid samast omavalitsusest, sest nii jäävad maksud vaesesse ja väiksesse perre.
Võib üksnes ette kujutada, kui palju logopeede või füüsikaõpetajaid leidub ühes ääremaa vallas või kui suur on napi koormuse korral tõenäosus neid ametisse meelitada. Kui juhtubki ime, et konkursil ilmub välja mõni üllatusesineja, tuleb direktoril ikkagi «seista kogukonna huvide eest».
Küllap loodeti nõnda tekitada muu hulgas valda sotsiaalseid töökohti: hädapärast saab tunniandmisega hakkama ka mõni koondatud ametnik ning pealegi pole erialase hariduseta inimese palgakulu nii suur.
Kool töötab, õpilased on nagunii peredest, «kus juba vanaema oli loll, mis siis lastestki tahta», ega mõistagi paremat nõuda. Riiklikud tasemetööd saab ehk kuidagi ära korraldada või tuleb direktoril halbade tulemuste tõttu endale tuhka pähe raputada. Kuid see pole enam otseselt valla mure ning nemad juba koolijuhti lahti ei lase. Käsi peseb kätt.
Selline seadusvastane survestamine tundub uskumatu, kuid on paraku tõsi. Koolijuht küsib endalt, kellele kaevata, kui tahad töökohta säilitada. Saati et selliseid nõudmisi ei esitata otsesõnu, vaid kasutatakse teisi mõjutusvõtteid.
Muidugi võib pöörduda riiki esindava maavalitsuse poole ja oodata, et asja uuritakse ministeeriumis ning lahendused jõuavad otsapidi tagasi maavalitsusse ja sealt valda. Riik paraku omavalitsusjuhti tagandada ei saa, sestap piirdub asi üksikjuhtudel vaid korralekutsumisega, kuna hoiakud jäävad samaks. Ja katsu pärast seda veel omavalitsusega koostööd teha.
Väikse kogukonna ladvikus aastakümnetega kujunenud käsi-peseb-kätt mentaliteeti on raske muuta — see elab edasi ka haridusasutuse kõrgeimas otsustavas organis, hoolekogus. Viimase liikmetele on isiklikud suhted pahatihti tähtsamad kui seaduste tundmine või hariduse sisu. Oks, mida saetakse, peab ju esialgu veel vastu, nii et pole põhjust muretseda. Aga mis on saanud meie unistuste õpetaja Laurist ja lilleklumpidest?