Hobi korras tüüpiline naine

Peen näputöö sobib kogenud treeneri sõnul väga hästi tuju tõstmiseks. Foto: Elmo Riig

​Suure osa oma elust on Ruth Vaar veetnud Viljandi järve ääres. Oma vaba aega armastab see mitme dekaadi jagu sõudetreeneri ametit pidanud naine sisustada aga peent näputööd tehes. Olgu see siis kudumine, postkaardi kleepimine või hoopistükkis tordi meisterdamine. Ainult tikkimist ei salli ta silmaotsaski.

Esimese otsa lapsepõlvest elas Ruth Vaar Võistres ja Viljandisse kolis ta viienda klassi õpilasena. Õige pea tuli toonane sõudetreener Anne Freimuth kooli õpilasi otsima ning sedasi pooljuhuslikult ta paati sätitud saigi.

Trennis käis ta kuni keskkooli viimase klassini. Siis otsustas teha pausi, et õpingud kenasti neljade-viitega lõpetatud saaks ning ülikoolipääse taskusse vupsaks. Nii läkski: ta astus geograafia teaduskonda. Pikka pidu selles vallas siiski polnud. Üsna pea sai selgeks, et valitud eriala pole temale see õige, ning ta võttis dokumendid koolist välja. Mis edasi saab, ei teadnud ta samuti.