Virk vidistaja kannab tiitlit õigusega

Vana ütlus, et pääsuke toob päevasooja, leidis tõestust ka sel aastal. Esimesed teated suitsupääsukeste kohta pärinevad üle-eelmisest nädalavahetusest, kui väljas valitsenud suveilm putukatele elu sisse puhus ja pääsukestele toidulaua kattis. See pilt on siiski tehtud mullu — pesaehitusajal. Foto: Elmo Riig / Sakala

Sajandivanune laut oli pakkunud ulualust paljudele. Tema pehkivate seinte vahel leidsid aastate jooksul peavarju asunikutalu sead ja lehmad, kolhoosi noorkari ja viimaks kauge metsnikukoha hobune, kelle peremees vahel ära sõites hoiule tõi. Nüüd elasid tema katuse all ainult suitsupääsukesed.

Vanal laudal oli hea meel, et kellelgi teda tarvis läks, kuid pääsudele tegi eakas ehitis veelgi enam rõõmu. Suituspääsukesed rajasid kodu alati hoonetesse, ent viimastel aastakümnetel oli sobivaid kohti järjest vähemaks jäänud.

Heina ei hoitud enam lakas, kuhu sai vihinal-vidinal sisse lennata, vaid suurtes kilepallides. Need ei kõlba ju isegi kaldapääsukesele uru uuristamiseks! Tänapäevastele lautadele, kus neid veel leiduski, ei olnud jäetud ühtegi küllalt suurt pilu, kust väikesed värvulised sisse pääsenuksid. Kinniste lautade võidukäigul oli teinegi varjukülg: kärbseid oli vähem. Vanasti ei tarvitsenud usinal linnul muud tehagi kui mõne sõnnikuse lehma ümber pikeerida ja terve pere sai toidetud. Oh, olid ajad!

Ning nagu kodustest muredest olnuks veel vähe — raskemaks olid muutunud ka pääsukeste talvised puhkusereisid. Ilmad olid heitlikumad, inimesed vaenulikumad ning ligi pooled suitsupääsukestest ei elanud seetõttu aastasekski.

Et uut ei tuleks valida

Ornitoloogide teada pesitseb Eestis 100 000 — 200 000 paari suitsupääsukesi. Nii mõnegi teise tiivulisega võrreldes on see määratu hulk. Ometi ei kulge meie rahvuslinnu lend pärituult. Kõigest kümmekonna aastaga on tema read Eestis poole hõredamaks jäänud. Eriti kurvaks muudab selle trendi tõik, et Lääne-Euroopaga võrreldes on suitsupääsuke isegi üsna heas seisus.

Seetõttu langetas Eesti ornitoloogiaühing pretsedenditu otsuse ja valis 17 aasta jooksul esimest korda aasta linnuks liigi, kes on seda tiitlit juba kandnud. Sel moel tahab ühing suitsupääsukesele ja tema lähisugulastele rohkem tähelepanu juhtida ning õpetada inimestele, kuidas neid aidata.

«Oleks väga piinlik, kui paarikümne aasta pärast tuleks hakata uut rahvuslindu valima,» nentis tänavuse «Aasta linnu» projekti eestvõtjaid Meelis Uustal.

Suitsupääsuke on Eesti esitiivuline olnud juba pool sajandit. Selleks andis tõuke 1960. aastal Tokyos peetud rahvusvahelise linnukaitsenõukogu 12. kongress. Seal soovitati kõigil maadel leida rahvuslik lind, kelle abil paremini propageerida suleliste kaitset.

Nii mõnigi on arutlenud, miks pole Eesti rahvuslinnuks valitud hoopis sinimustvalgete küünarsulgedega sinikael-parti või räästapääsukest, kes kannab rahvusvärve lausa näol justkui koondisele kaasa elav vutifänn.

Üks põhjus on see, et 1962. aastal, mil Eesti looduskaitse seltsi ornitoloogiasektsioon otsuse suitsupääsukese kasuks langetas, ei saanud sinimustvalge rüü kriteeriumiks seadmisest loomulikult juttugi olla. Ometi meie rahvuslind peaaegu et kannabki rahvusvärve — ainult punane laik noka ümber rikub ideaalse kombinatsiooni ära.

Töökas nagu eestlane

Tegelikult pole rahvuslinnu värvid muidugi kuigi tähtsad. Märksa olulisem on, et ta kajastaks eestluse vaimu, meie rahvuslikku minapilti.

Hellitusnimedest, nagu Jeesuse linnukesest ja Jumala kanakesestki nähtub, et maarahvas on suitsupääsukesest juba pikka aega lugu pidanud. Sageli usuti, et inimest, kes sellele linnule halba teeb, tabab suur õnnetus. Pääsu populaarsuse peapõhjused oli muidugi tema vihane võitlus tüütute mutukate vastu ja tõik, et temaga koos jõudsid pärale soojad ilmad. Ent vanadel eestlastel oli põhjust tunda temaga ka hingesugulust.

Erinevalt räästapääsukesest ei taha suitsupääsuke elada linnas kivimajas. Oma pesa ehitab ta laepalgi või seinakarniisi külge lauta, aita või koguni talumajja. Nimegi on ta saanud sellest, et ei põlanud pesitseda kirbelõhnalises suitsutares.

Olgugi et harklind suudab õhus kihutada 120 kilomeetrit tunnis, on tema juured nagu eestlasele sünnis kõvasti kodukohas kinni ja igal kevadel pöördub ta vanasse pessa tagasi.

Tihti pole pesitseja siiski seesama paar, kes elas seal eelmisel suvel. 10 000 kilomeetri pikkusel Lõuna-Aafrika teekonnal on väiksed linnud suuremas ohus kui valge mees Rio de Janeiro getos ja ligi pooled vanalinnud hukkuvad aasta jooksul. Seetõttu otsib ema- või isalind koju jõudes sageli uue kaasa, kellega tuttavas kohas pesakond üles kasvatada.

Pesa ehitadeski rühmavad mõlemad vanemad nagu õiged eestlased mullu ja muiste. Et pealt lahtist savist, porist, raagudest ja kõrtest poolkera valmis saada, peavad nad materjali järele lendama tuhat korda. Müüri ladudes teevad pääsud mördi süljega niiskeks ning hiljem vooderdavad savikausi sulgede ja muu pehme kraamiga.

Õigeks töörabamiseks läheb siis, kui pojad kooruvad. Neli-viis, vahel isegi seitse näljast ammuli suud ootavad toitmist ligi 600 korda päevas ja niimoodi paarkümmend päeva jutti.

Kuidas pääsukesi abistada?

Kärbseid me pääsukeste eest püüda ei saa, aga pesa rajades võime neid aidata samamoodi kui kuldnokki või tihaseid. Ornitoloogiaühingu kodulehel on hulk nõuandeid, alates soovitustest muretseda pääsudele kvaliteetset ehitusmaterjali, kuni õpetuseni, mismoodi ehitada talle puidust pesaalus või kust hankida sobiv tehispesa — kõik ikka selleks, et lindude kodu kindlalt püsiks ja koos lastega alla ei kukuks.

Meelis Uustal toonitab, et kõige olulisem on tagada suitsupääsukestele hoonetesse sissepääs, muidu pole neile vinge elamu ehitamisest vähimatki kasu.

Kui pesa püsib, kooruvad pojad jaanipäeva paiku — justkui selleks, et koos inimestega suvist pööripäeva tähistada. Juuli keskel lendavad nad pesast välja ja kogunevad enne lõunasse teele asumist koos vanalindudega roostikus suurtesse parvedesse. Selle kombe tõttu arvasid inimesed vanasti, et pääsukesed poevad talveks põhjamutta, ehkki tegelikult jahivad nad roostikus elavaid putukaid.

Kui legend tõele vastaks, võiks suitsupääsuke kanda hoopis rahvuskala tiitlit. Praegu on see aunimetus siiski räimel. Muide, kummalisel kombel on Eestis nii rahvuskala, rahvuslind, rahvuslill kui rahvuskivi, kuid pole rahvuslooma. Nime poolest sobiks suitsupääsukese paariliseks väga hästi suitsupõrsas, kuid tema kuulub ilmselt pigem rahvusroa kategooriasse.

ÜLESKUTSE

Märka pääsukest!
• Eesti ornitoloogiaühing korraldab kodukoha pääsukeste loenduse, et koguda teavet mõlema savipesades pesitseva pääsukeseliigi kohta.
• Osalemiseks tuleb osata eristada suitsu- ja räästapääsukest ning panna kirja ümbruskonnas pesitsevate paaride arv, munade ja pesakonna suurus ning poegade koorumise ja lennuvõimestumise kuupäevad.
• Täpsem info loenduse kohta on mai keskpaigast saadaval aasta linnu kodulehel www.eoy.ee/suitsupaasuke.
Allikas: www.eoy.ee/suitsupaasuke