Majandusteadlase Andres Arraku hinnangul vajab Eesti haridussüsteem muudatusi, et koolipingist tulevad noored vastaksid paremini tööandjate vajadustele. Erinevalt nii mõnestki teisest paigast suhtutakse Viljandimaal sellistesse uuendustesse soosivalt.
Avatud mõtteviisi näitena tõi Eesti ettevõtluskõrgkooli Mainor ettevõtluse instituudi direktor Andres Arrak esile eelmisel nädalal Viljandis peetud ettevõtjate ja haridustegelaste arutelu. Tema sõnul ei saa need kaks kokku just kuigi sageli.
Andres Arrak, juba hulk aastaid on räägitud, et koolilõpetajate haridus ei vasta ettevõtjate tööjõuvajadusele. Kas selles vallas on midagi paremaks läinud?
Ei ole. Vastupidi, Eestis on noorte tööpuudus Euroopa suuremaid ja see ei saa olla juhus. Meie koolisüsteem toodab inimesi, kes on elus saamatud. Ilmselt õpetatakse neile valesid asju ja valede võtetega.
Kui loen koalitsioonilepingu punkti, milles lubatakse kõigile järgmisest aastast tasuta kõrgharidust, läheb mul iga ihukarv turri. Ühelt poolt on jabur, et eraraha tahetakse haridusturult välja tõrjuda. Suhtumine on selline, nagu ei peaks inimesed ja ettevõtted haridusse investeerima.
Teiseks ei tohiks mõne eriala spetsialiste minu meelest üldse riigi raha eest koolitada. Emakeele- ja matemaatikaõpetajaid ning riigisektoris tööle hakkavaid juriste — neid küll, aga mitte tulevasi ettevõtjaid.
Olukord on üsna kehv. Vähe sellest, et koolid ei valmista praegu last eluks ette, ka nende erialavalik ja suunitlus on humanitaaralade poole kiivas. Valede õpetamisvõtetega on muudetud matemaatika koledaks kolliks ja kõik siirduvad kõrgkooli semiootikat õppima.
Viimaseid kirjanditeemasid pean lõpetajaile lausa solvavaks: minu Eestist või Facebookist sobiks pigem seitsmendas klassis kirjutada.
See, et me ei valmista tööjõuturule ette neid, keda vaja, on kompleksne probleem.
Noorte tööjõupuudus valmistab muret kogu Euroopas.
See on läbi aegade kõikides riikides suur olnud. Asi on usalduses. Noortel ei ole kogemusi, neil pole ette näidata paksu soovituste pakki. Sul võib olla Harvardi diplom, aga miks ma peaksin sind usaldama?
Mida teha, et riiklik haridustellimus hakkaks vastama tööandja vajadustele?
Jah... Eks minus räägi muidugi erakool, aga olengi veendunud, et erastruktuurid on paindlikumad. Ma ei taha alma mater’i kohta midagi halba öelda, aga 400 aastat vanas sammastega ja sammaldunud koolis võtavad muudatused rohkem aega.
Probleem on õieti laiem. Me õpetame koolis siinust, koosinust ja valemeid, aga ei anna tööturule siirdujale aimu, miks matemaatika või keemia tähtis on, ega selgita, mis erialadel nad tulevikus töötada võiksid. See, mida sa õppima hakkad, peaks sind ju ometi toitma järgmised paarkümmend aastat.
Kui Ameerikas algab ettevõtlusõpe lasteaiast, siis meil lõpetab kaks kolmandikku noori keskkooli niimoodi, et neil pole aimugi, kust raha tuleb. Minu missioon on seada üldhariduskoolides sisse süsteemne majandusõpe.
Mainor on huvitav selles suhtes, et ei leidu ühtegi teist era- ega kõrgkooli, kes viitsiks ja raatsiks õpetada üheteistkümnes linnas. See on logistiliselt väga raske, finantsiliselt mõnes väikeses kohas lausa jabur. Aga kui professorid on juba kohale tulnud, miks ei võiks nad jagada enne õhtuseid loenguid teadmisi ka gümnaasiumis? Paalalinna omaga on meil olnud kaks aastat leping ja tänavu lõpetavad seal esimesed majandusõpet saanud abituriendid. Abjas on väiksemas mahus käsil sama.
Jää on peaaegu murdunud. Erinevalt kolme aasta tagusest ajast ei ole enam eriti vaja direktoritele ja lastevanematele tõestada, et lastele tuleb õpetada majanduse toimimise aluseid. Nüüd on tähtis, et tihedam side tekiks ka tööandjate ja koolitajate vahel. Mul on hea meel, et täna istuvad nad Viljandis ühes ruumis ja initsiatiiv tuli ettevõtjatelt.
Mida pidasite silmas sellega, et erakoolidele tuleks anda rohkem tööjõu harimise võimalusi?
Neid ei tohiks diskrimineerida. Mainor võtab aastas vastu 600-700 tudengit, aga saab kõigest 15 riigieelarvelist kohta. Riigikõrgkoolidele langeb 98 protsenti riigi tellimusest. Tegelikult tuleks raha anda tulevasele tudengile ja tema vaadaku, kellele selle viib.
Erakool ei saa kuigi pikalt õpetada valesid erialasid või valede meetoditega, sest läheks siis pankrotti.
Erakõrgkoolid pakuvad erialasid, mida inimesed tahavad õppida, aga see ei tähenda, nagu oleks ühiskonnal just neid spetsialiste nii palju vaja. Teie mainitud matemaatikat, keemiat ja füüsikat ei õpetata üheski erakõrgkoolis.
Põhjus on selles, et süsteem on humanitaaria poole kiivas. Matemaatikas, füüsikas ja keemias jäävad täitmata ka riigieelarvelised kohad. Inimesed pole nõus neid isegi rahata õppima.
Kuidas seda muuta? Kõik ei saa ju juurat õppida.
Ma ei ole hariduselt matemaatik, vaid jurist, kuid ma kahtlustan, et juba kolmandas-neljandas klassis hirmutatakse laps valede õpetamismeetoditega ära. Mingi hinna eest ei maksa matemaatikatunde juurde panna, võib-olla peaks neid isegi vähemaks võtma! Logaritmide asemel tasuks õpetada kas või liitintressi, et inimene 20-protsendise kuuintressiga SMS-laenu võtma minnes teaks, kui suur tuleb aastaintress.
Kõik tahavad istuda konditsioneeritud kontoris ja juua kohvi, aga see pole kaugeltki ainus võimalus. Toon näite siitsamast Viljandimaalt. Mainoris õppinud Bestra Engineeringu juht Hellar Mutle toodab Viljandist kaheksa kilomeetri kaugusel naftapuurtornide seadmeid. See tõendab, et ka Viljandimaal metsa sees teevad mingid mehed tipptasemel asju.
Euroopa suurim padjatootja Wendre näitab, et Eestis on võimalik konkureerida isegi hiinlastega. Ei ole nii, et kogu tootmine kolib Aasiasse ja eurooplastel jääb üle vaid arvutis Exceli tabeleid teha.
Meil on rakendusliku ja akadeemilise hariduse vahekord sassis. Ometi ütleb Euroopa Liidu hariduspoliitika üheselt, et kui ta mingit valdkonda rahaliselt toetab, siis just rakendusharidust.
Eesti ametikoolid ja kutsehariduskeskused ongi paljudes kohtades Euroopa rahaga üles vuntsitud. Nüüd tuleks muuta ühiskondlikku suhtumist, et paremad ei jookseks ummisjalu ülikooli semiootikat tudeerima ja ametit ei läheks õppima ainult jobukesed, kes mujale ei pääse.
Väikestes kohtades on spetsialiste leida eriti raske. Kui Viljandimaale tahaks tulla 200 töötajaga ettevõte, poolest tuhandest rääkimata, oleks sel väga keeruline kvalifitseeritud inimesi saada.
Nüüd jõuame regionaalpoliitika juurde. Kõik ei taha linnas elada. Raudselt! Paljud eelistaksid elada Viljandist või Tartust 20-30 kilomeetri kaugusel linnulaulu ja lillelõhna keskel ning käia linnas ametis või teha kaugtööd. Aga selleks peab keegi teed lahti ajama, looma internetiside... 700 elanikuga vallad ei suuda pakkuda nii häid avalikke teenuseid, et inimene sooviks seal elada.
Kas näete Viljandimaal konkurentsieelist, mis võiks Eestis meie maakonda investorite silmis esile tõsta?
Mainoris tunnetame, et just Viljandimaal tahetakse meid kõige enam. Siin ollakse vaimselt avatud, valmis rääkima koolide majandusõppest. Meil on maavanema, linnavalitsuse ja siinse arenduskeskusega väga hea koostöö. Viljandis on kaks kõrgkooli, täna arutame asju ettevõtjatega — kõige suurem eelis ongi see, et siin on vähem kivistunud vaimu ja seisvat vett.
Olen käinud mööda Eestit Hiiumaast Võrumaani. Hiiumaal näiteks valitseb arusaam, et puud peavad surema seistes.
