Meenutusi möödunud kampaaniast

Urmas Suik

FOTO: Erakogu

ARKADI OSTROVSKI väidab oma raamatus «Venemaa loomine», et televisioon tegi tundmatust KGB agendist Vladimir Putinist pärast seda, kui too oli äkitselt riigi teadvusesse ilmunud, vaid mõne kuuga Venemaa presidendi. Eestis on Viljandist pärit, varem üsna tuntud poliitik omavahelises vestluses samuti rõhutanud, kui suur õnn on poliitikule teleekraanile pääsemine.

Missugune on olukord meie armsal Maarjamaal praegu? Kuu aega enne valimisi on kõikidele, kes soovivad poliitikas kaasa lüüa, leheveerud suletud. Sõna saavad vaid parteikontorite, tinglikult poliitbüroode väljavalitud. Võib ju olla, et sellisele tegevusele on mõni muu nimetus veel, aga minu arusaamist mööda on see selge juhikultuse kultiveerimine.

Tinglikult võib väita, et meediakanalid ja reklaamikontorid on erastanud vaba ühiskonna kõige demokraatlikuma protseduuri ning mängivad osavalt valijatega manipuleerides võimuorganite komplekteerimisel üsna arvestatavat rolli.

Ükskõik millisest netikanalist sa uudiseid jälgida ei üritaks, toimetajad saadavad sulle poliitbüroodes nimekirjade esinumbriteks seatud «palavalt armastatud» juhtide tühje – öelda neil seal ju midagi ei lasta – pilte. Räägiks nad seal mõne sõna ka, et arukus kohe näha oleks ... Või siis nagu Peeter I on öelnud: «Štobõ durost srazu vidno bõlo» («Et lollus oleks kohe näha» – toimetus).

Olen seda ka varem öelnud ja kinnitan, et nimekirjad peaksid olema tähestikulises järjekorras, vastasel juhul on see katse valijaid manipuleerida. Üks aktivist nimetas nimekirja eesotsa strateegiliseks, mina palusin tõlget. Soomlastel on ka parlamendi valimiste nimekirjad tähestikulises järjekorras. Igal juhul kümme punkti Reformierakonna Viljandi poliitbüroole.

VÕIB MÕISTA linnakodanike sügavat pettumust, et nende lemmik Helmen Kütt ei osutunud uueks linnapeaks. Olen seda meelt, et tolle linnajuhtimis- ja elukogemus ning suhtlemisoskus oleksid olnud ülisobivad. Suhtekorralduslikus mõttes olnuks Reformierakonnal mõistlik rahva soovidele poolele teele vastu tulla. Ühtlasi olnuks see mõistlik kompetentsi mõttes.

Eestis ei valita linna- ja vallajuhte personaalselt. Omavalitsusjuht selgub valimistel osalenud nimekirjade häältesaagi ja sageli varem sõlmitud kokkulepete alusel. Teiselt poolt vaadates: väga hea, et otse ei valita. Vastasel juhul võiks me mingil hetkel saada linnapeaks mõne poolharitud kuldsuise laevapoisi.

VÕTSIN AJAKIRJANIK Krister Kivist eeskuju ja tegin kampaania käigus tähelepanekuid.

Tundub, et alkoholitootjate lobi on vilja kandnud: mõnegi kõnetatu arvates on Ossinovski kohati sõimusõna.

Vähe tõenäoline on, et kõik Jevgeni Ossinovski vaenajad on kirglikud lõunanaabrite juurest alkoholi ostjad ja selle kauba suured tarbijad. Sama vähe tõenäoline on see, et nad tunnevad suurt muret riigieelarve täitumise pärast. Lihtsalt alkoholitootjate lobi on vilja kandnud. Samas võiks ju rahvale meelde tuletada, millist kahju on meie Soomega võrreldes odav alkohol põhjanaabrite riigieelarvele põhjustanud.

Teine huvitav tähelepanek, mis mõne vestluskaaslase jutust välja koorus, oli tüdimus senisest valitsevast niinimetatud eliidist ja seda mitte ainult linna tasemel, vaid jutt käib pigem riigi juhtidest. Mõni mees ütles otse välja, et tarvis on kõva kätt, mis korra majja lööks. Liberalismi ja demokraatiaga olevat liiale mindud.

UJULA EHITAMISE plaanide ajalugu on kahjustanud kõigi seniste Viljandi linnavalitsuste ja -juhtide mainet. Ülisuure tõenäosusega tehakse ujula järgmise nelja aasta jooksul ära. Kuidas linna rahakott sellele reageerib, on tulevastele linnajuhtidele suur katsumus.

Olen kogenud, et ega ujula teemal jutuajamisest suurt midagi välja tule. Olen seda tunda saanud Jakobsoni kooli ujula saunas, Abja ujulas ja ka Viljandi turuplatsil valimiste eel. Tavaliselt on vestluskaaslaste argument küsimus, kuidas väike Abja saab ja suur Viljandi ei saa.

Käisin ka Ugalas potentsiaalsete linnajuhtide debatti kuulamas. Nagu ikka, kasutas mitu väljavalitut tribüüni oma kodupartei propagandaks. Samasugust jutuvahtu oli olnud võimalus jälgida mitmesugustel meediakanalitel. Tulin poole pealt tulema, sest milleks raisata aega kuuldud loba peale.

Muuseas, uurisin konkurentide ja ka omade käest, miks pärast eelmisi valimisi moodustunud linnavõim lõhki läks. Konkurendid ütlesid, et lepped ei toiminud, ja omad väitsid, et võõras jõud sekkus. Kus on tõde, ma ei tea, tõenäoliselt kusagil vahepeal. Ehk on asi suhtlemisraskustes?

MINU ARVATES olid kõikide valimisnimekirjade juhtlaused arusaamatud. Eriti vastumeelne oli EKRE tulistada ähvardav loosung. Paraku tuleb tunnistada, et ähvardamise abil on varemgi võim haaratud. Eestist tulevad meelde «Plats puhtaks» ja «Pätile malka».

Pealinna meeldejäävamad hüüatused lubasid korruptsiooni igaveseks lõpetada, Tallinna TV kinni panna ja munitsipaalpolitsei likvideerida. Muide, munitsipaalpolitsei eksisteerib paljudes Euroopa riikides, sealhulgas näiteks Lätis Riias. Itaalias on lisaks veel karabinjeerid ja Prantsusmaal sandarmee­-

ria.

Uuesti on mõned päevakorrale võtnud avaliku valitsemise loosungi. Pärast eelmisi valimisi üritas linnas valitsema pääsenud võim selleks üht-teist teha. Meenutagem volikogu istungeid Sakala keskuses ja muud säärast. Välja sellest suurt midagi ei tulnud, rahvas pole istungeil osalemise suhtes vaimustust üles näidanud. Riigi tasemelgi eksisteeris uttu hääbunud Jääkeldri protsess.

Kui rääkida enda arvamusest, siis mulle meeldis ühe valimistel osalenud valimisliidu seisukoht, et linna igapäevaelu juht võiks olla palgatööjõud, kes viib volikogu poliitilisi otsuseid ellu. Volikogu esimees võiks olla omavalitsuse kõrgeim juht. Lätis ja kuuldavasti osaliselt ka Soomes see niiviisi toimib.

Tinglikult võib väita, et meediakanalid ja reklaamikontorid on erastanud vaba ühiskonna kõige demokraatlikuma protseduuri ning mängivad osavalt valijatega manipuleerides võimuorganite komplekteerimisel üsna arvestatavat rolli. Esinema pääsevad vaid poliitbüroode väljavalitud ja ega parteide lihtliikmed oma salasoovidega toiduahela katkemise hirmus väga sageli välja tulla söandagi.

Loodetavasti lastakse lihtsurelikud jälle ajakirjanduse veergudele arvamust avaldama. Tühjadest piltidest, millest mõni on üsna atraktiivne, kuid paraku mittemidagiütlev, on kõrini.

Kui jätkame samas vaimus, näeme poolteise aasta pärast riigikogu valimistel tõelist tulevärki Eesti-Vene piirilepingu teemal, endiselt samasooliste liitude teemal ning päris kindlasti Keskerakonna ja Ühtse Venemaa lepingu teemal. Luureandmetel on üks eriti suur rahvuslasest poliitik visanud killu, et kuidagi peab ju hääled kokku korjama.

Loodetavasti ei pea me järgmistel valimistel otsuseid tegema selle põhjal, kas samasoolistel lubatakse musitada ja kui kõvasti me peame idanaabrile ära tegema.

(Autor kandideeris kohalikel valimistel Viljandis sotsiaaldemokraatide nimekirjas.)

Tagasi üles