Oma põhimõtete väljendamine ei ole häbematus

, Vabaerakonna Järva- ja Viljandimaa piirkonna juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ain Ostra
Ain Ostra Foto: Elmo Riig

(Arvamus on ajendatud Alger Tammiste 26. oktoobri Sakalas ilmunud arvamusloost «Lihtsalt üks partei teiste seas». Loe ka Ain Ostra arvamuslugu «Vabaerakond ei võitnud, aga vabaerakondlik ideoloogia küll», mis ilmus 20. oktoobril Sakala digilehes ja 24. oktoobril teise pealkirja all paberlehes.)

MA EI TEA, kas mingi tava nõuab meedias avaldatud kirjutistele vastamist, aga arvan, et kui minu nime on tekstis kuus korda mainitud ja see tekst oleks justkui vastus minu artiklile, siis viisakusest ma justkui peaksin seda tegema. Seda enam, et kritiseeritud ei ole minu artiklis väljendatud seisukohti, vaid rünnatakse üsna otseselt minu isikut.

Miks Alger Tammiste seda teeb, ma muidugi tean, aga selle siin kirjeldamine oleks äärmiselt igav lugemine.

MA ALUSTAKS lõpust. Alger Tammiste kirjutab: «Valimisliidud, mille moodustasid ja kus osalesid eri erakondade liikmed, moodustavad vähemalt poole kõikidest valimistel osalenud valimisliitudest. Kas Ain Ostra tõesti arvab, et nende inimeste kandideerimise ainuke eesmärk oli omavalitsuste politiseerimine ja allutamine erakondade diktaadile, nagu ta oma loos nii värvikalt kirjutab? See kõlab igatahes väga lapsikult ja naiivselt.»

Just nii: see kõlabki väga lapsikult ja naiivselt. Ainus häda on, et mina ei ole sellist asja väitnud. Otse vastupidi: ma tervitasin selliste valimisliitude sündi ja elasin neile innukalt kaasa. Just see ongi vabaerakondlik ideoloogia.

Mõistetamatuks jääb mulle Tammiste väide, justkui ma halvustaks kuidagi inimesi, kes ise erakonda kuulumata liitusid valimistel mõne erakonna nimekirjaga. Ma ei ole midagi sellist kunagi väitnud. Vastupidi: kui inimesed soovivad osaleda kohaliku elu korraldamises, siis see on ainult tervitatav. Muidugi soovitatavalt valimisliidu nimekirjas, sest parteide nimekirjad on algatatud parteilaste poolt ja vahel kantud vaid nii-öelda lipukese kaardile saamise ideest. 

Eriti totrad on ühe-kahe liikmega suurte parteide nimekirjad, millel on puhtmatemaatiliselt väga keeruline künnistki ületada. Kui aga sobivat valimisliitu ei ole, on igati mõistlik liituda sobivaima erakonna nimekirjaga. Head individuaalset tööd tehes on võimalik neis valituks osutuda küll, nagu me ka Viljandi näitel näha võime.

ALGER TAMMISTE küsib oma jutukeses, kust tulevad minul häbematus ja julgus rääkida asjadest, millest ma midagi ei tea. Kummaline küsimus. Kui ma väljendan oma tõekspidamisi, siis kes võiks neid veel paremini teada kui mina ise?

Julgusega väljendada oma arvamust ei ole mul probleeme olnud ja oma põhimõtete väljaütlemist ei pea mina küll kuidagi häbematuseks. Kui ma kirjutaks oma nime alla mõtetele, mis ei ole minu omad, siis vot see oleks häbematus.

OTSENE VALETAMINE on aga lausa häbiväärne. Nimelt kirjutab Tammiste, et Vabaerakonna esinduskogu tehtud otsus, millega erakond otsustas oma nimekirju kohalikele valimistele mitte saata, oli üks tema lahkumise põhjusi.

Igaüks võib registrist kontrollida, et Alger Tammiste lahkus Vabaerakonnast 2015. aasta augustis. Sealt esinduskogu otsuseni oli aega terve aasta ehk siis otsus tehti 2016. aasta hilissügisel. Võib-olla tõesti on mõnel inimesel selline ettenägemise võime, aga Alger Tammistet tundes võin öelda, et teda ei ole sellise omadusega õnnistatud.

Selle kinnituseks võib tuua näite Vabaerakonna loomisest, kui ta esitas oma kandidatuuri erakonna esimehe kohale. Loomulikult ta teadis, et tal ei ole Andres Herkeli vastu vähimatki võimalust, küll aga arvas ta, et esimehe valimiste kaotaja on automaatselt juhatuse liige. Kindlasti oli ta üllatunud, et keegi teine sellist «kavalust» ei kasuta, kuniks pärast valimisi selgus, et see kavalus oli hoopiski rumalus.

VABAERAKONDLIK ideoloogia ei ole Alger Tammistest päris mööda läinud. Selle tõestuseks tsiteerib ta Gaius Sallustius Crispust: «Üksmeelega kasvavad väikesed asjad, lahkmeelega valguvad suuredki laiali.»

Tsitaadi ütlemine lisab jutule tõsiseltvõetavust, aga ainult siis, kui ütleja sellest ka ise päriselt aru saab. Kui ütleja senised saavutused kõnelevad teist keelt, siis päeva lõpuks jääb ta ise rumalasse olukorda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles