Lugu sellest, kuidas naisreporteri töövahendiks sai hokikepp

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ka artikli kirja pannud reporteril õnnestus paar korda väravavõrku sahistada. Kas see juhtus puhtalt kogemata või hakkas trennikaaslastel minust kahju ja nad lasid mul paar väravat lüüa, seda teavad nad ise.
Ka artikli kirja pannud reporteril õnnestus paar korda väravavõrku sahistada. Kas see juhtus puhtalt kogemata või hakkas trennikaaslastel minust kahju ja nad lasid mul paar väravat lüüa, seda teavad nad ise. Foto: Elmo Riig

Kiirus, kontakt ja hambad – kolm sõna, mis turgatavad pähe, kui keegi mainib mulle hokitreeninguid. Enne naiste jäähokitreeninguga liitumist uurisin toimetusest, kas mulle kohta veel jagub, kui ilma hammasteta tagasi tulen, olgugi et kirjutavale ajakirjanikule pole esinduslik välimus määrav.

Etteruttavalt öeldes polnud selline mõte põhjendatud, sest trennist tulin tagasi kõigi hammastega, mis välkusid, kui laialt ja rahulolevalt naeratasin. Selleks, et jõuda rahuloleva, ent väsinud naeratuseni, tuleb alustada algusest.

Eelmisel reedel lõi Viljandi jäähall uisusõprade rõõmuks uksed valla ning sähvatas tahtmine proovida midagi uut ja esmapilgul eriskummalist – visata pastapliiats kotti ja haarata selle asemel hokikepi ja kiivri järele. Ideest koorus reaalsus, kui seisin koos kolleeg Ketlin Beliaeviga jäähalli ukse ees, et liituda naiste hokitreeninguga.

Tagasi üles