Mõisaküla vana koolimaja ootab lammutajaid

Lammutamisele mineva koolimaja ees kohtusid volikogu liige Maie Leimann (vasakul) ja muuseumi juhataja Anu Laarmann.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Mõisaküla linnavolikogu jõuab ilmselt järgmisel istungil vana koolimaja lammutamise otsuseni.

«Arvatavasti me selle otsuse siis ka teeme, sest lammutamist ei või kaugemale lükata,» ütles linnapea Ervin Tamberg. «Raha selleks praegu küll pole, kuid tuleb leida.»

Tema sõnul murtakse majja alailma sisse, olgugi et uksed on kinni ja aknad plekiga kaetud. Hoone on pehkinud ning uudishimulikud poisikesed võivad seal pimedas kukkuda ja tervise rikkuda. Kes siis vastutab?

Pehkinud majas võib jalad murda

Mõisaküla kool kolis vanast majast uude 1973. aastal. Hiljem kasutati hoonet kooli internaadina, kuni tuletõrje seda lubas. Seejärel hakati avaratesse ruumidesse paigutama neid esemeid, millele uues koolimajas ruumi ei leidunud. Kuni kadus seegi võimalus.

Võti on kooli remondimehe Arno Torni taskus.

Enne ukse avamist oli ta teinud tiiru ümber maja ja avastanud, et jällegi oli paar aknaklaasi puruks visatud ja üht akent katvat plekki kangutatud. Ta arvas, et ehk ei peagi ta enam irvakil plekki kinni lööma.

«Siin on küll veel palju kraami, kuid mitte enam varandust,» sõnas remondimees ust avades ja soovitas majas liikudes olla äärmiselt ettevaatlik. Ega jala teise jala ette tõstmist saanudki liikumiseks nimetada. Koridori põrandat katavad uksed, et astuja läbi ei vajuks, ja sein võib kaela kukkuda.

Mitu klassituba on täis vanu õpikuid. Arno Torn kahetses, et huvi vanapaberi vastu on nii väike. Mitut ruumi täidavad veneaegsed koolipingid ehk partad. Need ei kõlba isegi ahju panna, sest on valmistatud liimiga koos seisvatest saepuruplaatidest, mis ajavad tossu. Kruvide ja hingede eemaldamine oleks omaette töö.

Remondimees mäletab neid partasid veel oma poisipõlvest, kui ta samas koolis õppis. Need olid aastad 1961—1973. Esimesed kaheksa klassi läbis ta samas majas ning keskkooli aegu õppis kõrval asuvas madalas hoones, millest hiljem sai raudteejaam ning mis on praegu samuti mahajäetute nimistus.

Õmblusmasinast järel ainult kest

«Käisin 2006. aasta sügisel koos tollase direktori Piret Koorepiga vana koolimaja läbi ning toimetasime sealt ära kõik, millel väärtust oli,» rääkis Mõisaküla muusemi juhataja Anu Laarmann. Juba siis olnud põrandates suured augud.

«Võtsime kaasa palju raamatuid ning õmblusmasinaid ja muud värki, mida kasutada andis või muuseumis säilitada tasus,» ütles ta. Ühtlasi olid nad leidnud hulga laste käsitöid, millest lapsi õpetanute auks isegi näitus kokku seati.

Keset üht klassituba võib veel praegugi Podolski õmblusmasinat kohata, ent sellelt on kadunud kõik liikuvad osad. Alles on ka pianiino. Torni sõnul olid huligaanid selle ühe sissetungi ajal nii-öelda kahjutuks teinud, tühjendades selle pihta tulekustuteid. Hiljem oli kooli pilli parandaja võtnud sealt mõne osa.

«Tahaks väga oma klassituba üle vaadata,» ütles volikogu liige Maie Leimann, kellele lammutamise plaan polnud uudis. Ta seisatas mitme ruumi lävel ning leidis, et õnnetuse ärahoidmiseks on tõepoolest parem, kui suur ja mälestusi täis maja maha lõhutakse.

Muuseumi hoidja Anu Laarmanni andmetel oli see hoone olemas vähemalt 1909. aastal, sest 1910. aastal taotles Läti haridusselts sinna venekeelse erakooli asutamist. Samal ajal töötasid seal läti- ja eestikeelset haridust pakkuv kool. 1944. aastal asus majja Mõisaküla tavakool.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles