Veel kord hambaravihüvitisest. Miks vaid neljandik teenusepakkujaid on süsteemiga liitunud

Halliks värvitud hambad illustreerivad neljandikku hambaraviteenuse pakkujatest, kes on täiskasvanute hambaravihüvitise süsteemiga liitunud. Foto: shutterstock.com

Viljandi Hambakliiniku esindajana muretsen hambaravihüvitise süsteemi pärast. Minu mõttekäik on lühidalt järgmine.

Hambaarste ja hambakliinikuid süüdistatakse ahnuses. Kõigile on vabalt kättesaadavad majandusaasta aruanded, kust on võimalik vaadata, kui kasumlikult need kliinikud siis elavad.

Hambaarst on kõrgelt haritud ja kaua õppinud inimene ning arsti ja õe miinimumtasu on riiklikult kindlaks määratud: 2017. aastal vastavalt 10,53 ja 6,03 eurot tunnis, minimaalne brutokuupalk vastavalt 1769 ja 1013 eurot. Sinna lisandub veel sotsiaalmaks. Seega need kaks inimest, kes patsiendiga vahetult töötavad, peavad saama tunnis kokku 22,11 eurot.

Lisaks näeb seadus ette nende pidevat koolitamist. Koolitused ei ole sugugi odavad ning nende ajal tulu ei teenita, sest arsti pole päev otsa.

Meil töötavad veel registraatorid, koristajad, raamatupidaja, sterilisatsiooni eest vastu­taja ja teised, kes kõik tahavad palka saada. Rääkimata materjalikulust, IT-kuludest, kiirgustegevuse lubadest, seadmete hooldusest, üüri- ja kommunaalmaksetest ja muust. Samal ajal on viimased viis aastat püsinud üldine palgasurve, mis ei näita vaibumise märke.

See kõik kajastub hambaravi arves, sest ettevõte ei saa tegutseda miinusega. Hambaraviasutustes moodustab tööjõukulu käibest 60–70 protsenti. Olen valmis vajaduse korral täpsustama, kui palju läheb ühe tänapäevase kabineti tegemine maksma ja kui suured on igakuised püsikulud.

Meditsiin uueneb ja täieneb pidevalt. Kvaliteetse ja ­tänapäevase ravi osutamise eelduseks on tööjõu pidev koolitamine ning seadmete ja instrumentide uuendamine. Nendele investeeringutele on pandud suur põnts, sest segadust on palju ning pole kindel, mida tulevik toob.

Probleem seisneb õigupoolest ainult selles, et poliitikud (haigekassa täidab nende mängureegleid) hakkavad ühel hetkel dikteerima, mis hinnaga tuleb teenuseid vabas turumajanduses osutada. Hambaravi hind on kujunenud konkurentsitingimustes, see on turumajanduse reeglitega kooskõlas. Poliitikutepoolne hinna määramine sunnib arste mõtlema välja kavalusi, kuidas kulutada hüvitise summa nii, et endale rahaliselt liiga ei tee. Teisisõnu: sa ei tegele hammaste ravimisega, vaid oled kistud poliitikasse ja pead olema tugev analüütik.

Kokkuvõttes kaotab arst odavamaid teenuseid osutades nii aega kui raha. Pole vahet, kas toetus on 30, 50 või 200 eurot. Uue lahendusena hüvitise suurendamine on hoopis õli tulle valamine kiusliku survestamise kaudu, sest see tähendaks veelgi suuremas mahus teenuste osutamist alla omahinna.

Hambaarstiteenus tundub kallis, sest seda ei toeta riik täielikult, vaid osaliselt, ning nagu ma mainisin, kaasneb sellega palju kulusid, mis vajavad katmist. Kui inimene peaks kinni maksma oma operatsiooni (tuhanded eurod) või näiteks perearsti saatekirja (ravikindlustuseta inimesele maksab see kolm minutit tööd 35 eurot), küll siis oleks ka häda, et kõik on nii kallis.

Haigla saab tegutseda kahjumlikult, mitte midagi ei juhtu. Ettevõte üldjuhul ei saa, vaid paneb uksed kinni. Haiglasse kahjumliku hambaravi vastuvõtu tegemine on võimalik, sest ametnikel ja poliitikutel on võõra (maksumaksja) rahaga kahjumlikke otsuseid teha väga lihtne. Näiteid on läbi aegade olnud küll ja tuleb veel. Üldjuhul ei vastuta nende eest mitte keegi.

Poliitikud eeldavad kahjuks, et valijad on rumalad ja mõjutatavad, neil on hambad, mis lagunevad, ja seetõttu kõnetab see suurt osa valijaskonnast. Kuid tasuta asju pole, need tulevad kellegi teise arvelt.

Praegu on ühtäkki leitud, et hambaraviasutused peavad poliitikute rumalasti lahendatud lubadused kinni maksma, aga paljud ei ole selle ebaõiglusega nõus. Täiskasvanute hambaravihüvitise süsteemiga on liitunud seni umbes 25 protsenti hambaraviteenuse pakkujaid. 75 protsenti ei ole liitunud ja on rangelt olemasoleva lahenduse vastu.

Kas riigis, omavalitsuses või ettevõttes saab otsuseid vastu võtta, kui selle poolt on vaid neljandik? Saab vist ainult totalitaarses diktatuuris, mille tunnused on täielik sallimatus teisitimõtlemise ja eriarvamuse suhtes ning rahva enamuse arvamuse täielik eiramine. Järelikult on süsteem mäda, kui selle poolt on vaid 25 protsenti.

Üks Viljandi linnapeakandidaat ütles enne valimisi: «Lihtsam lahendus on see, mida Ossinovski ütles.» Et tema ütleb ja siis nii ongi? Lihtsam lahendus on hoopis see, mida enamus pooldab.

Mina näiteks ei pitsita hambaravi materjalide müüjaid, et nad müüksid hambaraviasutustele tooteid riigile sobiliku hinnaga, nii et meie saaksime samuti hinda langetada ja teha tööd riigi hinnakirja alusel. See oleks turumajandusse sekkumine.

Mis järgmiseks? Kas teeme Viljandisse sotsiaalpoed? Linn annab maksumaksja rahaga tasuta ruumid ja toetab poepidaja tegevust – sama pakuti välja niinimetatud sotsiaalhambaravi puhul. Hinnad toidupoodides on ju viimasel ajal ikka väga laes ja ainult nii saab need kontrolli alla. Munitsipaalpoe asemel just sotsiaalpood, et nimetus viitaks elluviijatele ja valija teaks.

Sotsiaalpoodi odavate hindadega oleks väga vaja, sest erinevalt hambaarstist käib inimene toidupoes iga päev ning jätab sinna igas kuus sadu eurosid.

Kes on Baltikumi rikkaim inimene? Maxima omanik. Aktsiaseltsile Tallinna Kaubamaja Grupp kuuluva Selveri  suuraktsionär võttis viimati dividendidena välja 2,3 miljonit eurot. Grossi toidupoodide omaniku elustiili nägid kohalikud poe avamisel oma silmaga.

Tegelikult on nad ju kõik tublid mehed ja pole kellegi asi nende rahakotis sorida. Tehke järele! Kõigil on võimalik hakata ettevõtjaks või hambaarstiks ning raske tööga saavutada edu.

Poliitikud eeldavad, et patsiendid ja arstid on sulid ehk kui neile toetus lihtsustatud kujul kätte anda nagu seni kehtinud süsteemis, kus patsient esitas koos arstiga avalduse ja sai raha haigekassalt tagasi, jäävad hambad ravimata ja hinnad tõusevad lakke. Ent hinnad kujundab turg nõudluse ja pakkumise tulemusena.

Langetage ministeeriumis ametnike ja analüütikute palkasid poole võrra ja vaadake, kas homme tuleb veel keegi tööle! Ütlete selle peale, et palgad on kujundanud tööjõuturg? M.O.T.T.

Üks poliitik võiks ometigi teha ajalugu, tunnistada oma viga ning tulla vastu enamusele, aga seda on ühelt noorelt ja kangekaelselt inimeselt, kes pole kunagi ettevõtja olnud, ilmselgelt palju tahetud, sest tohutu raha on konsultatsiooni- ja IT-firmadele selle läbikukkunud süsteemi eest juba makstud. Nii jääb vaid üle heietada, kui palju oleks saanud selle raha eest ravida tõeliste abivajajate hambaid.

Väga murelikuks teeb ka 1. jaanuarist 2018 kehtima hakkav proteesihüvitise süsteem. Sinna on vaid veidi üle kahe kuu, kuid asjaosalised – hambaraviasutused ja soodustuse saajad – ei tea uuest süsteemist mitte midagi. 18. oktoobril potsatas meie postkasti vaid üldsõnaline e-kiri, milles seisis: «Hetkel uuendame tervishoiuteenuste loetelu, kaasates selleks ka Eesti Hambaarstide Liitu. Tervishoiuteenuste loetelus kirjeldatakse hambaproteeside hinnad alates 01.01.2018 ja loetelu on planeeritud kinnitada haigekassa juhatuses ja seejärel nõukogus hiljemalt detsembris.»

Alles detsembris, samas kui uus proteesihüvitise süsteem rakendub juba jaanuaris!

Võib-olla pean riigi lollide otsuste tõttu asutuse kinni panema, aga mul on vaja töötajatele üks kuni kolm kuud ette teatada ning koondamisraha maksta.

Lisaks käib pidev valetamine, sest hambaarstide liit on juba oma kodulehel kuulutanud, et on haigekassaga ka selles küsimuses sisuliselt tülis. Ma ei taha absoluutselt paanikat ega järjekordi tekitada, sest need on meil niigi, aga äkki on mõistlik proteesihüvitis juba sel aastal ära kasutada. Sest mine tea – võib-olla on uuest aastast ka sellega tohutu segadus.

Küsimusi on tekitanud, miks osa on suutnud selle süsteemiga liituda. Põhjuseid on palju, toon neist välja vaid käputäie.

Osa tahab uusi kliente võita, sest on oma praksise äsja avanud või pole piisavalt tööd.

Osa hoiab kokku koolituskuludelt, puudub eraldi sterilisatsiooniruum ja muu taoline.

Mõned nendest on poliitikute hääletorud (samas erakonnas) ja püüavad oma kolleegidele näpuga näidata, et reaalsuselt tähelepanu kõrvale juhtida.

Mõned on kindlasti heausksed, kes saavad tulemusest aru siis, kui tagajärg on käes – ei tule omadega välja.

Osal pole avalikku hinnakirja ning me ei tea, mis hinnaga nad pärast patsiendi hüvitise lõppemist teenust osutavad. Samuti on nende kliendile väljastatud arved üldsõnalised – neil pole detailselt kirjas, mida tehti.

Osa on riiklikud sihtasutused, näiteks Lääne-Tallinna keskhaigla või Tartu ülikooli kliinikum.

Osa saab kasutada tasuta ruume, maapiirkondades valdade toetusel.

Et kriitika oleks konstruktiivne, pakun välja mõningad lahendused, mida väga suure tõenäosusega siiski kasutusele ei võeta.

Esiteks jätkata nii, nagu enne oli, rahalise hüvitisega.

Teiseks teha hinnakiri ümber nii, et see arvestaks reaalseid ja õiglasi kulutusi. Saan aru, et raha on vähe, aga praegu jääb ka olemasolev raha suures osas kasutamata.

Kolmandaks teha sotsiaalhambaravid ehk riiklikud kabinetid, mis on kõige mõttetum variant, sest kokkuvõttes maksab maksumaksja ringiga selle ikkagi kinni.

Hambaravihüvitis on loomulikult väga vajalik ka täiskasvanutele, aga mitte sellisena. Soovitan inimestel käia vähemalt kord aastas hambaarsti kontrollis – nii on kõige odavam ja vajaduse korral saab probleemile kiiresti reageerida. Tervetest hammastest algab tervis.

PS. Ma ei poolda sotsiaalpoode, aga minu meelest on võrdlus sobilik ja neid võrdlusi leiaks veel. Ma ei ole ühegi erakonna liige.