Heljo Pikhof: Töösuhted võtavad ilmet

Heljo Pikhof Foto: Margus Ansu

ALUSTAN töölepingu seaduse eelnõust — puudutab ju töö­õigus otseselt kolme neljandikku elanikkonnast.

Töösuhete korraldus on meil ajast ja arust ning vilest vileni kestvad tööpäevad ammu möödanikuks või vähemalt marginaalseks saanud. Tööd tehakse musttuhandel viisil ja kogu see vormiküllus tuleb kuidagi ühe mütsi alla, seaduse raamidesse suruda.

Küllap mäletab nii mõnigi kevadist pahameeletormi, kui sotsiaalministeeriumi toores kava avalikkuse ette jõudis. Nüüdseks on tööandjad ja ametiühingud eelnõu üpriski söödavaks küpsetanud. Sotsiaalkomisjon jäi sellega laias laastus rahule, ehkki pisut järeleaitamist vajab see endiselt. Möödunud nädalal oligi riigikogus eelnõu esimene lugemine.

Et tegemist pole üksnes kaaluka, vaid ka mahuka seaduseelnõuga, mis tavalugejale kipub kohati liiga keeruline olema, osutan põgusalt mõnele seigale.

MUL ON HEA meel selle üle, et tõusmas on töötuskindlustuse hüvitiste määrad. See lisab inimesele kindlustunnet töö otsimise ajaks. Valuraha suurendamine oli sotsiaaldemokraatide kindel nõue.

Tunduvalt laieneb ka kindlustusega hõlmatute ring. Kaitstud saavad nüüd needki töötajad, kes lahkuvad ametist poolte kokkuleppel või omal soovil.

Pahatihti on see ju töötajale sunnitud käik, tugevama õiguse maksmapanek. Ka siis, kui inimene tunneb, et ei suuda enam vanal töökohal jätkata, vajab ta uue otsimise ajal leivaraha.

TÖÖVÕTJAT kui töösuhete nõrgemat poolt peaks paremini kaitsma hulk muudatusi tähtajalise töölepingu sõlmimisel ja lõpetamisel. On ju tähtajaline leping pigem erand kui reegel ja sellest johtuvalt peab tööandja põhjendama töö ajutist iseloomu.

Mõistagi on konkreetne tärmin õigustatud, kui inimene palgatakse hooajatöödeks, näiteks maasikaid korjama või lapsehoolduspuhkusel viibivat töötajat asendama.

Seevastu ei muuda tähtajaline tegevusluba veel töö iseloomu tähtajaliseks: on ju tööandja kohus kindlustada uus tegevusluba või ka oma ettevõtte käigushoidmiseks vajalikud hanke- ja tarnelepingud.

Kui aga töö ajutine olemus on arukalt läbi kaalutud, mõlemale poolele on teada, millal konkreetne töö otsa saab, ning tähtajaline töölepingki sõlmitud — maksimaalselt viieks aastaks —, on see siduv nii ühele kui teisele. Ehk teisisõnu: töölepingu enneaegse ülesütlemise korral peab tööandja maksma oma töötajale hüvitist, mis vastab tähtaja saabumiseni saada olevale töötasule. Seesugune kohustus vähendab ettevõtja kiusatust hoida kokku töötaja arvelt.

Kuritarvitusi ennetama on mõeldud ka seadusesäte, mille järgi üle kahe korra sõlmitud või pikendatud tähtajaline leping muutub tähtajatuks.

KEVADEL, VEEL enne töös olevat seadust, muutis riigikogu koolijuhi töölepingu tähtajatuks. Põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuse direktor ega ka lasteaiajuhataja ei pea enam iga viie aasta tagant läbima töökonkurssi. Sellega kaob ehk sundparteistamine, sest konkurss kippus siin-seal vägisi farsiks kätte: tuli tõestada vaid lojaalsust oma «heasoovijatele».

Ja muidugi annab see koolijuhile aega atra seada, et oma tööd pikemalt ette kavandada, ehk stabiilsust haridusasutusele. Sellest omakorda sõltub kogu kooli õhustik.

Küll aga jääb tähtajaliseks mõne tippjuhi, näiteks kõrgkooli rektori koht. Selle puhul on konkurss võimalikult pädeva juhi leidmiseks õigustatud, sest maksma pääseb akadeemilise pere enese sõna.

MÕNDA VEEL.

Uus seadus kaotab okupatsiooniajast jõus oleva töötajate kollektiivse varalise vastutuse. Näiteks ei peeta enam suurkaupluse kassaneiu palgast kinni osa selle kauba maksumusest, mis müügisaalist pihta pannakse ajal, kui tema palehigis ostjaid teenindab.

Tõusma hakkab lapsepuhkuse eest vanemale makstav tasu. Praegu makstakse seda laste vanusest ja arvust sõltuvalt kas kolme või kuue päeva eest ning selle suurus on 66 krooni päev. Edaspidi seotakse lapsepuhkuse tasu alampalga külge, mida valitsus igal aastal korrigeerib.

LASTE, ÕIETI küll laste koolitajate-kasvatajate teemaga tahan ka lõpetada.

Rahvastikuministri programm «Igale lapsele lasteaiakoht» andis tugeva tõuke selleks, et tänavusest aastast võib 90 protsendis valdadest ja linnadest lasteaiaõpetajate palka võrrelda (põhi)kooli noorempedagoogide omaga. Oli ju lasteaiapedagoogide palga tõus üks tingimus, et omavalitsus saaks taotleda riigilt raha lasteasutuste renoveerimiseks-ehitamiseks. Mõnel pool tõusis see suisa kahekordseks.

Õpetajatele esitatavad nõuded on ühesugused nii koolis kui lasteaias, amet ise eeldab aga teadagi kogu hinge panemist oma töösse. Õnneks jagus otsustajatel praeguse kokkuhoiupoliitika ajal tarkust mitte lüüa kääre sisse õpetajate edasisele palgatõusule.

Kui ühiskond õpetajat märkab ja väärtustab, on loota, et nii mõnigi soe ja tark inimene jääb truuks oma kutsumusele: hakkab ja jääbki kasvatama meie lapsi. Sellest võidame me kõik, sellest võidab kogu riik.