Äsja Kaitseliidu Sakala maleva pealikuks kinnitatud 35-aastane kapten Kalle Köhler pühkis kaks kümnendit tagasi Viljandimaa tolmu jalgelt. Nüüd on ta tagasi kodus, ent peab sõjaväelasena ühel päeval jälle edasi liikuma.
Kalle Köhler: mul on see viga, et kipun otse ütlema
4. mai 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mul on see loll viga, et kipun otse ütlema,» tunnistab Kalle Köhler meie vestluse lõpul. «Ajapikku olen õppinud keelt hammaste taga hoidma, aga siiski ei käitu ma karjääri nimel oma südametunnistuse vastaselt.»
Malevapealik rõhutab korduvalt, et talle on kõige tähtsam perekond. Siis tuleb tükk tühja maad ning alles seejärel karjäär. «Teen kõik, et kodus oleksid asjad korras, vastasel juhul ei suuda ma täie hingega töötada.»
Just oma väärtushinnangute tõttu ei ole Köhler 15-aastase sõjaväelasekarjääri jooksul jõudnud välismissioonile. «Kui soovisin, ei olnud see võimalik, hiljem, kui on olnud variante, pole ma pere tõttu minna tahtnud,» selgitab ta.
Köhleril on viieaastane poeg ja seitsmeaastane tütar, kellest ta ei taha väga pikalt eemal olla. «Kui lapsed suuremaks saavad, lähen kindlasti välismissioonile,» lisab ta.
Praegu elavad lapsed ja inglise filoloogist abikaasa Tartus. Tütrest rääkides ütleb isa uhkusega, et too teeb esimesi edusamme spordis ning kaugushüppe tulemus on päris märkimisväärne. Pereisa meelest on väga vahva, et tütar sporti teeb, aga ta kinnitab, et laseb lastel valikud ise teha ega sunni oma tahtmisi peale. «Mina toetan ja aitan neid igati.»
Tippsportlast ei saanud
Just sport oli see, mis Tiit Aru juures kergejõustikutreeninguid alustanud 15-aastase Kalle Köhleri põhikooli lõpetamise järel Viljandist Tallinna spordigümnaasiumi õppima viis. Tema eriala oli kümnevõistlus.
Parima tulemusena nimetab Köhler toonast rekordit kõrgushüppes: 203 sentimeetrit. Pärast kooli lõppu jäi ta Tallinna treenima, sihiks juunioride Euroopa meistrivõistlused. Paraku tabas teda üsna raske vigastus ning kuna sportlasena suurt tulevikku ei paistnud, otsustas noormees uusi sihte otsida.
«Sport andis mulle väga palju: aitas hoiduda halvale teele sattumast, arendas sihikindlust ja eesmärkide saavutamist ning õpetas tundma oma võimeid,» hindab ta tagantjärele. «Omal ajal oli mõte Tartu ülikoolis ajalugu õppida, aga see plaan jäi katki. Eesti ajaloo vastu tunnen huvi seniajani.»
1995. aastal astus Kalle Köhler hoopis Eesti riigikaitse akadeemia sõjakooli, mille lõpetas nelja aasta pärast. Kolmandal kursusel õppis ta paralleelselt Estonian Business Schoolis majandust. Alles viimasel kursusel otsustas ta lõplikult põneva ja perspektiivikana tunduva sõjaväelase kutse kasuks. Poeg jätkas nii isa sisse tallatud rada: Kalle Köhleri isa on elukutselt sõjaväelane.
Noormehe esimene teenistuskoht oli Tallinn, edasi tuli Narva-Jõesuu. 2002. aastast töötas ta Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutustes, olles algul instruktor, seejärel õppeosakonna planeerimisjaoskonna vanemstaabiohvitser ja siis planeerimisjaoskonna ülem. Enne Viljandisse tulekut töötas ta Tallinnas kaitseväe peastaabi personaliosakonnas individuaalse hariduse ja väljaõppe sektsiooni ülemana.
Kalle Köhler ei oska täpselt öelda, kui kauaks ta Viljandisse jääb, sest see ei sõltu alati ohvitseri enda tahtest. Tõenäoliselt tegutseb ta siin 3—5 aastat. Siis tuleb järgmisse kohta liikuda, nagu sõjaväes kehtiv rotatsioon ette näeb.
Kalle Köhler märgib, et viimane aasta, mil ta pere elas Tartus ja tema töökoht oli Tallinnas, oli päris raske ning sellist elu ta edaspidi pikemalt elada ei taha. Esialgu pendeldab ta ka malevapealikuna siiski Tartu ja Viljandi vahel. Kui on pikemad tööpäevad, ööbib ta isa juures Siniallikul, muidu sõidab aga koju Tartusse. Sel suvel plaanib ta perele Viljandisse alalise elukoha soetada.
Kirglik kalamees
Oma hobidena nimetab Kalle Köhler bridži, kalapüüki ja sporti. «Talvel mängin võrk- ja korvpalli, suvel võimaluse korral paar-kolm korda nädalas tennist. Tartus elades mängisin liigades korv- ja võrkpalli, aga nüüd mul enam selleks mahti pole.»
Samuti püüab ta nii sageli kui võimalik käia kalal. Nii võib Kalle Köhlerit aeg-ajalt näha Viljandimaa jõgedel kummipaadist spinningut heitmas. Oma rekordhaugi suuruseks nimetab ta 6,2 kilogrammi.
Praegu on Kaitseliidu Sakala maleval kiired ajad, aga kui «Kevadtormi» õppus paari nädala pärast läbi saab, võtab pealik mõneks päevaks aja maha ning suundub koos sõjakooliaegse toanaabriga igakevadisele kalaretkele Soomaale. Seal seiklevad nad kummipaadiga ning ööbivad telgis.
Veel üht hobi nimetades kõneleb Kalle Köhler sellest, et ostis 2007. aastal Halliste jõe äärde lagunenud maamajakese, mida nüüd perele suvekoduks ehitab.
Ametialast sihti Köhler nimetada ei oska. «Eks näis, mis elu toob. Sakala maleva pealiku koht on juba piisavalt kõrge.»
Aukraadidest kõneldes ütleb kaptenikraadiga sõjaväelane, et sel suvel võib teda oodata majoriks ülendamine. «Alus järgmise auastme andmiseks on staaž, kvalifikatsioon ning ametikoht. Kõik nõuded on küll täidetud, kuid seadus ei ütle, et auastme peab andma,» lisab ta.
Pärimise peale, kas auastet tõstetaks juhul, kui ta vahepeal näiteks purjuspäi autoroolist tabataks, vastab Köhler, et kindlasti mitte. «Sellist asja sõjaväes ei lubata.»
Aga suitsetamist? «Jah, suitsu ma teen — üks pahe peab inimesel olema,» muigab ta.
SÕJAVÄELANE
Kapten Kalle Köhler on sündinud 1976. aastal Viljandis.
• Lõpetanud Eesti spordigümnaasiumi, riigikaitse akadeemia sõjakooli ja Balti kaitsekolledži sõjalise väljaõppe teise ja kolmanda astme kursused.
•Alustas teenistust piirivalves, seejärel on teeninud eri ametikohtadel kaitseväe ühendatud õppeasutustes, viimati täiendusõppe keskuse ülemana.
• Kaitseliidu Sakala malevat tuli juhtima kaitseväe peastaabi personaliosakonnast, kus oli individuaalse hariduse ja väljaõppe sektsiooni ülem.
Allikas: Kalle Köhler