Vastupidi laialt levinud arvamusele pole seemnekartul pelgalt pisike toidumugul: korralikku seemet kasvatada on nii keeruline, et seda teevad vähesed.
Seemnekartul nõuab palju hoolt ja vaeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osaühing Westi Produce on juba aastaid kasvatanud kartulit nii söögiks kui seemneks. Sürgavere ümbruses laiuvate põldude eest vastutab tegevjuht Maido Saarman, kelle jutu järgi on ettevõttel tänavu mugulad maha pandud ligi 90 hektarile. Sellest kolmandik on seemnekartul.
«Eesti inimene mõtleb ikka veel, et väike toidukartul ongi seeme, aga tegelikult ei tohiks seda nõnda nimetada,» sõnas Saarman. Tema kinnitust mööda eksitaksegi põhiliselt selle vastu, et maha pannakse väiksed toidukartulimugulad.
Õige seeme tuleb ka kartuli puhul sordiaretajatelt. West saab selle Saksamaa või Hollandi spetsialistidelt. Nemad alustavad aretamist ühest eost ehk meristeemist. Sellest kasvatatakse parimate omadustega mugul, mida hakatakse paljundama. Just see on seeme, mis müüakse kasvatajatele edasiseks paljundamiseks.
«Mina ei saa kunagi seemnekartulina maha panna mugulat, mis on saadud esimesel või teisel aastal pärast meristeemist tekitatut. Kasutan kuus või seitse aastat paljundatuid, mida on ühestainsast tekitatud juba sada või rohkem,» rääkis Saarman.
Paljundanud ühtsama seemet ettevõtte põldudel olenevalt sordist kas aasta või kaks, müüb Maido Saarman selle kohalikele kasvatajatele edasi.
Suurus pole tähtis
Hoolimata levinud väärarusaamast, nagu peaks seemnekartul olema pisike, paneb Maido Saarman tavaliselt maha 35—55-millimeetrise läbimõõduga mugulaid. Väiksemaid tal ei olegi ja suuremaid kuluks hektarile liiga palju, et neid oleks mõttekas kasvatada.
«Kui tavalisi kartuleid läheb hektarile kaks tonni, siis suuremaid juba viis tonni, nii et kokkuvõttes maksab see liiga palju,» sõnas ta. Selle asemel on mõistlik suured toidukartulina maha müüa.
Suurusest tähtsamaks nimetab Saarman seemne kvaliteeti. Kartulid peavad olema terved, väljastpoolt ilusad ja viirustest rikkumata. Just viimati mainitut tagada on seemnekasvatuse puhul kõige keerulisem.
Reeglite tutvustamiseks on kasvatajatele väljastatud isegi määrus. Kõige lihtsam on Saarmani sõnul nõue, et seemnekartulit ei tohi panna müügi tarvis kasutatud taarasse.
«Kartulid on haigustele väga vastuvõtlikud ja kõiki viirusi silmaga ei näe, nii et kasvatades peab olema ettevaatlik ja arvestama kõigega. Mugul võib ju hea välja näha, aga kui inspektsioon seda laboris uurib, tulevad ilmsiks igasugused haigusetekitajad,» rääkis Maido Saarman.
Mahapandud mugulate inspekteerimine nõuab aega, kuid kasvatajad on siiski nõus pika kadalipu läbima. Vastasel korral ei saa nad oma toodangule sertifikaati ja tõendita seemnekartuleid müüa ei tohi.
Kõik algab sellest, et põllulappi tuleb hoolega valida: mitu korda järjest ei tohi ühel maal kartuleid kasvatada. Lisaks peab traktori aeg-ajalt seiskama, vaole laskuma ja kinni aetu jälle lahti kraapima, et mõõta taskust võetud lindiga, kas mugulad said mulda õigete vahedega. Liiga suur vahe raiskab ruumi ja liiga väike ei lase saagil kosuda. Hiljem vaadatakse põld veel mitu korda üle ning tõmmatakse kõik kõlbmatud taimed välja.
Vahepeal käivad inspektorid kartulit sertifitseerimas. Kui nemad pole põllul nähtuga rahul, ei pruugi nad toodangut tunnustada ja kasvataja on selle saagi kaotanud. Päris ära viskama seemet ei pea: paljundamiseks sobimatut passib kasutada toidukartulina, kuid hinnavahe on märgatav ja kulutusi see tasa ei tee.
Mugulaid peab uurima
Enne koristamist niidab kasvataja pealsed maha. Pärast seda käib Maido Saarman kolme nädala vältel pisteliselt kontrollimas, kas mugulatel on koor juba kinni. «Seemne puhul on see väga oluline, sest ta saab varem valmis ja jääb väiksemaks kui toidukartul,» selgitas Saarman. Tavaliselt koristatakse seemnekartul tema hallatavatel põldudel septembri algul ja toidukartuli võtmist alustatakse septembri lõpul.
Maido Saarman peab seemnekasvatuses olulisimaks enesedistsipliini ja pidevat kontrolli selle üle, mis põllul toimub. Pidev kontrollimine ja pahatihti mõttetunagi tunduv töö on Saarmani sõnul põhjused, miks seemnekartuli kasvatamine paljudele üle jõu käib.
Lisaks on alati oht, et midagi läheb viltu. Sertifitseeritud seemne paljundamise puhul on see liiga suur, et seda tööd kergekäeliselt ette võtta ja lasta mugulatel omapäi kasvada.