Seeneline leidis Karksi kandist harulduse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kastanpäkad kasvamas Karksi vallas Kurimetsa looduskaitseala lähedal tänavu 3. septembril.

FOTO: Rita Bergmann

Karksi-Nuia lähedal elava loodusehuvilise Rita Bergmanni visadus viis sihile ja pärast paari aastat õnnestus tal kinnitust saada oma kahtlusele: ta oli leidnud Eestis haruldase puravikulise kastanpäka.

6. augustil nopitud kastanpäkk

FOTO: Rita Bergmann

12. augustil korjatud kastanpäkk

FOTO: Rita Bergmann

«Esimest korda nägin seda seent ehk kümmekond aastat tagasi rohtukasvanud metsateel. Tol korral ei osanud ma leidu täpselt määratleda,» lausus Bergmann. «Et see üks puravikuline on, polnud kahtlustki, aga kummaline tundus seene õõnes jalg. Otsisin raamatutest, aga ei leidnud ühtegi sellesarnast seent.»

Õige vastuse sai Bergmann oma sõnul alles siis, kui ta mõni aasta tagasi ostis Hans E. Laux` raamatu «Seenelise teejuht». Selles oli kastanpäkk kirjas.

Siiski pole pelgalt raamatu põhjal seene määramine alati kindel. Paar nädalat tagasi korjas Bergmann oma kodukandist veel mitu arvatavat kastanpäkka ning tõi need Sakala toimetusse, kust kõnealuse loo autor viis need edasi Tartusse pika staažika mükoloogile Kuulo Kalamehele.

«Kastanpäka määrang on õige,» kinnitas Kalamees. «Sellele seenele on iseloomulikud kivikõva võrguta jalg, mis on seest katkendlikult õõnes, kastanpruun kübar ja muutumatult valge seeneliha.»

Eestis käsitletakse haruldasi liike kahe klassifikatsiooni alusel. On looduskaitsealused liigid ja on ohustatud liikide punane nimekiri ning osaliselt need kattuvad. Kastanpäkk on punases nimekirjas kui ohualdis liik. Kalamees märkis, et kastanpäka korjamine on keelatud.

Puravikuliste perekonda päkk (Gyroporus) esindab Eestis tema andmetel kaks liiki, mõlemale on iseloomulik kivikõva seest õõnes jalg. «Lisaks kastanpäkale kasvab meil sinipäkk, mis aga muutub vigastades ja lõigates kohe intensiivselt tintsiniseks. Kastanpäka värvus ei muutu katsudes üldse.»

Mükoloog märkis, et mõlemad liigid esinevad meil suhteliselt harva. Sinipäkk kasvab nõmmemännikutes ja on sagedasem ning kantud punasesse nimekirja kui ohulähedane liik. Kastanpäkk on huumuseliste lehtmetsade seen, eelistatult kasvab tammede all.

Kalamehe andmeil oli Eestis seni registreeritud 12 kastanpäka leidu ja nüüd lisandus Viljandimaal 13.

«Ega leiukohtade ülesleidmine kergete killast ole, sest osa leide Valgamaal kordub ilmselt samast paigast, selle selgitamiseks pole aga praegu mahti,» kõneles mükoloog. «Piirdun ainult leidude arvuga maakondades: Valgamaal seitse, Saaremaal kaks, Pärnumaal, Põlvamaal ja Tartumaal igaühes üks. Nüüd siis lisandus üks leid Viljandimaal.»

Nagu Rita Bergmann rääkis, on tema leidnud kastanpäkkasid mitmel aastal ja korduvalt. Seega on ka Viljandimaal leide rohkem kui üks.

«Möödunud suvel leidsin elus esimest korda ka sinipäka, nii et olen sellest seenest praegu isegi rohkem huvitatud,» lausus ta. «Nii sinipäkk kui kastanpäkk kasvavad endises Karksi, nüüd Mulgi vallas Kurimetsa loodukaitsealal lähedal. Olen neid seeni leidnud viiest-kuuest kohast mitme ruutkilomeetri suuruselt alalt, mis jääb looduskaitsealalt kilomeetri jagu eemale.»

Bergmann kirjeldas, et põhiliselt on kastanpäkad end näidanud metsa läbiva tee ääres liivastel pervedel. Enamasti kasvab seal okasmets, mille all on veidi pisemaid lehtpuid: sarapuud, pihlakad, kased, mõni üksik tamm.

«Ühegi kindla lehtpuuga ma nende kasvukohta seostada ei oska. Viimase metsaskäigu ajal leidsin ühe kastanpäka jõulupuu mõõtu kuuse all kasvamas,» rääkis ta. «Küll tundub mulle, et paljudele kastanpäkkadele meeldib kasvada veidi rikutud pinnasel.»

Rääkides selle seene kasvuajast, märkis Bergmann, et tänavu märkas ta esimesi isendeid juulis ja viimased leiud on olnud oktoobris enne öökülmi.

«Toiduks olen varasematel aastatel korjanud vaid mõne üksiku kastanpäka. Tänavu oli neid päris palju ja nüüd sattus mõni ka marinaadipurki. Et ma kahtlustasin juba varem, et tegu võib olla haruldusega, tõin koju mõne üksiku seene kohtadest, kus neid kasvas korraga mitu,» kõneles Bergmann. «Kastanpäkk maitseb väga hästi, täiesti võrreldav kivipuravikuga. Ja seene väga suur pluss on see, et ussidele ta eriti hästi vist ei maitse.»

Loodusesõber nentis, et tema tunneb puudust põhjalikust eestikeelsest ja -meelsest seeneraamatust, kus oleks kirjeldatud palju rohkem seeni, kui on teatmikus «400 Eesti seent», mis on seni ilmselt parim trükivalgust näinud kodumaine seeneraamat.

«Kahjuks ei ole päris paljud meil kasvavad seened sellesse raamatusse mahtunud. Nii mõneski väljamaa raamatus on aga paljude heade söögiseente juures märge «mittesöödav» ning napib viiteid seente esinemisele Eestis või pole neid üldse,» lisas ta.

Tagasi üles