Vabaerakond ei võitnud, aga vabaerakondlik ideoloogia küll

Ain Ostra Foto: Elmo Riig

ÜLDJUHUL EELDAME, et maakonnaleht kajastab uudiseid pooli valimata. Loomulikult on igal ajakirjanikul oma arvamus ja omad eelistused ka poliitmaastikul, aga vähemalt juhtkirjast, mille autorit pole välja toodud, ei taha küll selget kallutatust lugeda. Paraku on nii juhtunud 19. oktoobri Sakala juhtkirjas «Valimisliidud erakonnaks».

Aga püüan siis asja klaarida.

JUHTKIRJA SISSEJUHATUS on igati korrektne. Jah, Vabaerakond otsustas kohalike omavalitsuste volikogude valimistel erakonna nimekirju mitte välja panna ja liikmetel, kes oma kogukonna eest seista soovisid, oli võimalus osaleda kohalike valimisliitude nimekirjades või sobiva valimisliidu puudumisel need ka ise ellu kutsuda.

See oli Vabaerakonna esinduskogu, mitte juhatuse otsus, nagu tihti ekslikult väidetakse. Esinduskogusse kuuluvad juhatuse liikmed ja riigikogu saadikud, lisaks piirkondade ja toimkondade esindajad. Need esindajad ei pruugi mitte alati hääletada isikliku arvamuse kohaselt, vaid esindavad toimkonnas või piirkonnas kujundatud seisukohta. Ehk siis lõplik otsus on väga paljude liikmete heakskiidu saanud.

Ideoloogiliselt oli see vägagi vabaerakondlik otsus, sest oleme kogu aeg rääkinud oma peaga mõtlevate ja ise otsuseid tegevate inimeste olulisusest ja sellest, et parteide tagatubades langetatud otsuste läbisurumine kohalikul tasandil karistab just neid inimesi, kes tahavad oma elukorraldust ise kujundada. Kohalike volikogude politiseerimine ja muutmine parteisõdurite kasvulavaks on üks kurjemaid plaane üldse, mille üle muuseas Martin Helme hiljuti siiralt rõõmustas. Tõenäoliselt nägi ta lausa vaimusilmas, kuidas igal hommikul mõni uus EKRE jünger sünnib. Vabaerakond usub vabalt mõtleva, ise otsustava ja vastutust tajuva kodaniku elujõulisusse.

AGA TAGASI juhtkirja juurde. Seal väidetakse, et niinimetatud vabaerakondliku taustaga valimisliite tekkis Viljandimaale kaks – Kogukondlik Viljandi linnas ja Kogukonna Hääl Põhja-Sakala vallas. Kui esimese kohta võib seda julgelt väita, siis teise puhul, milles ka mina osalesin, siiski mitte. Sealne algatus tuli kohalike külavanemate ja teiste kogukondlikult aktiivsete inimeste koostööst, kelle ideoloogia ja põhimõtted mulle vabaerakondlasena sobisid, ja mind võeti lahkesti punti. See, et ainsast vabaerakondlasest Kogukonna Hääles sai eestvedaja ja lõpuks ka nimekirja esinumber, tulenes lihtsalt kaaslaste usaldusest ja minu valmisolekust aktiivselt osaleda.

SAKALA JUHTKIRI ei eksi, neil valimistel said üle Eesti valimisliidud 26,8 protsenti kõigist antud häältest. See, et iga neljas hääl läks valimisliidule, aga mitte parteile, loomulikult rõõmustab Vabaerakonda. Sama loomulikult ei ole see Vabaerakonna võit, küll aga on see vabaerakondliku ideoloogia võit. Juhtkiri siin kahjuks vahet ei näe ja omistab Vabaerakonnale retoorika, mis ei vasta tõele.

Eelnevast tulenevalt jõuab juhtkiri järeldusele, et Vabaerakond parteistab valimisliite. See on täiesti meelevaldne tõlgendus. Kas see, kui ma fännan Kalev/Cramo meeskonda, muudab nende võidud minu võitudeks? Kindlasti mitte, küll aga ei keela see mul kiitmast Varrakut (klubi peatreener Alar Varrak – toimetus), et ta kuulas mu teleri ees tehtud soovitust panna viimasteks sekunditeks mängu Sten-Timmu Sokk, kes tabaski kolmese, mis võidu koju tõi.

Juhtkirja eelviimases lõigus olnud tõdemus, et kõik valimisliidud ei olegi Vabaerakonna omad, väärib aga lausa pärleid. Tõesti, tõesti – ka Savisaare valimisliiduga ei olnud Vabaerakonnal vähimatki pistmist ja vastandus pea igas punktis. Küll aga rõõmustasid meid ideoloogilistest kaalutlustest lähtuvalt sündinud valimisliidud Saaremaal, Haapsalus, Tartus, Pärnus ja mitmel pool mujal. Ja ausalt, nende sünnis ei olnud Vabaerakonna käsi mängus, küll aga on meil hea meel nende edu üle.

LÕPETUSEKS TULEB nõustuda juhtkirja ääremärkusega, et Kogukondlik Viljandi kolistas ämbreid. Põhjuseid on mitu. Aga ta siiski osales ja ei ole kaugeltki välistatud, et osaleb nelja aasta pärast uuesti uues ja uhkemas rüüs.