Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

EKRE ja saadikute tagasikutsumise mehhanism

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andres Laiapea | FOTO: Erakogu

JAAK MADISON PIDAS mõne aja eest vajalikuks mulle Sakala veergudel meenutada, et EKRE on praegu Eestis ainuke erakond, kelle programmis on lubadus seada sisse ja seadustada riigikogu liikmete seotus mandaadiga ja nende tagasikutsumise kord (vaata 19. septembri Sakalast «Tõesti põhimõtteline valik» – toimetus). Samas pidas ta selle teostamist ise problemaatiliseks ning väljendas veendumust, et konkreetset lahendust ei ole välja pakkuda ka minul. Riigikogulane eksis.

2013. AASTA KOHALIKE valimiste järel sai minu eestvedamisel loodud mittetulundusühing Radikaaldemokraadid, mille eesmärk oli toetada Eesti poliitilise süsteemi ajakohastamist. Me panime üsna suure ja põhjaliku töö tulemusena kokku terve ettepanekute paketi, mille esitasime 2014. aasta augustis kõigile erakondadele, et nad saaksid oma valimisprogrammi koostades nendega arvestada. Üks tõstatatud punktidest oli just saadikute tagasikutsumise mehhanismi loomine.

Konkreetse lahenduse pakkus siis välja Jaanus Raim. Tema propageeris tegelikult juba 15 aasta eest nimelist hääletamist, mis annaks valijatele ühtlasi võimaluse oma saadik välja vahetada. Raim on kirjutanud neil teemadel ka raamatukese «Igatsus osaluse järele» (2005). Soovitan lugeda.

Tehniliselt on lahendus väga lihtne: pikendada e-hääle ümberhääletamise võimalus ka valimistevahelisele perioodile. Seda teha on muidugi keerulisem, kui esimese hooga tundub (näiteks on vaja muuta põhiseadust), aga põhimõtteliselt on see võimalik.

EKRE ASEESIMEES Martin Helme märkis pärast meie ettepanekutega tutvumist, et erakond pooldab küll tagasikutsumismehhanismi, kuid mitte e-hääletust selle praegusel kujul. Hiljem kuulutati oma valimisplatvormis: «On aeg viia sisse saadiku tagasikutsumismehhanism tema ringkonnas referendumi põhimõttel.»

Kordan nüüd vaid seda, millele juhtisin tähelepanu juba siis, kui selle jutuga välja tuldi: säärane tagasikutsumismehhanism sobib väga hästi majoritaarse valimissüsteemiga riikidesse, kus on ühemandaadilised valimisringkonnad, aga proportsionaalse süsteemi korral, nagu on Eestis, ei ole see mõistlik.

Riigikogu liige esindab oma valijaid ja õigus teda tagasi kutsuda peaks olema ainult neil. Kui rakendada EKRE pakutud tagasikutsumismehhanismi mitmemandaadiliste valimisringkondadega süsteemis, võivad teiste erakondade toetajad tagandada parlamendist ju kõik EKRE liikmed. On kahetsusväärne, et oma valimisprogrammi kirjutades ei osatud sellise «pisiasjaga» arvestada.

Samas on täiesti loomulik, et Jaak Madison ei näe nüüd praktilist võimalust seda punkti ellu rakendada. Valimislubadused tuleks enne nende andmist korralikult läbi mõelda. Vastasel korral kipub jääma mulje, et need ei olegi mõeldud täitmiseks.

TAGASIKUTSUMISMEHHANISMI puhul pole tegelik küsimus mitte tehnilises teostatavuses, vaid poliitilises tahtes. Muidugi ei ole riigikogulased üldiselt huvitatud sellest, et anda valijatele võimalus neid enne tähtaega ametist tagandada. Seetõttu ongi niisuguseid muudatusi väga raske parlamendi kaudu läbi suruda.

Mõnes riigis on see siiski õnnestunud. Kui mõni poliitik saab hakkama suurte sigadustega ja samal ajal leidub parlamendis jõud, kes tahab sellist muudatust tõepoolest sisse viia, on teistel erakondadel raske sellekohase algatuse toetamisest keelduda.

Vahetult pärast 2015. aasta riigikogu valimisi näis selleks sobiv hetk saabuvat ka Eestis, kui äsja parlamenti pääsenud Jaak Madison langes oma varasema käitumise ja vanade blogipostituste tõttu, milles ta soovitas vaadata kunagi Saksamaad valitsenud natsionaalsotsialistliku režiimi positiivseid pooli, terava kriitika alla ning hakati nõudma tema parlamendist lahkumist. Mina soovitasin toona kasutada tekkinud olukorda ära, et tulla riigikogus välja tagasikutsumismehhanismi seadustamise algatusega. Teistel erakondadel olnuks siis raske selle toetamisest keelduda. Kahjuks otsustas EKRE jätta selle võimaluse kasutamata.

POLE SUURT VAHET, mida erakonnad oma programmidesse kirjutavad, kui need lubadused ei olegi tegelikult mõeldud täitmiseks. Paraku ei ole EKRE selles suhtes erand. Näiteks praegune valitsuskoalitsioon koosneb erakondadest, kes kõik lubasid 2015. aastal oma valijatele, et töötavad välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Koalitsioonilepingus lubatakse sellekohaseid võimalusi üksnes analüüsida, eelmine koalitsioon lubas neid kaaluda ning valijatele antud lubadused ilmselt jäävadki täitmata.

Probleemi tuum seisneb selles, et demokraatia süvendamine ei ole tegelikult elukutseliste poliitikute huvides. Neil on kasulik seda lubada, sest see toob hääli, aga samal ajal ei ole kasulik lubadust täita, sest nõnda väheneks nende võim ja nad peaksid mõtlema välja midagi muud, millega valijaid peibutada. Nii käibki lihtsalt tegevuse imiteerimine, kestab üks lõputu protsess, mis ei vii reaalsete tulemusteni.

Just see äratundmine oli üks peamisi põhjusi, miks Radikaaldemokraadid sai 2015. aasta lõpus likvideeritud. Jätkamine tundus lihtsalt perspektiivitu.

LOOTUST, ET OLUKORD muutub, minu arvates seega ei ole. Seda enam on vaja valijate kriitilist mõtlemist, et nad saaksid juba varakult aru, kui poliitikud ajavad pada. Jutud stiilis «Põhimõtteliselt pooldame, aga praktiliselt ei ole see vist üldse võimalik» tähendavadki üldjuhul seda, millena need paistavad: lubadusi, mida ei ole kavaski täita.

Kurb, kui seda mõistetakse alles siis, kui hääl on juba antud ja seda tagasi võtta enam ei saa.

Tagasi üles