Järjest kahanev rahvaarv seab maakonnad silmitsi tõsiste ühiskondlike ümberkorraldustega ning mitu arengukava ja planeeringut tuleb üsna pea kriitilise pilguga üle vaadata.
Rahvaarv kahaneb koos tulevikuplaanidega
2. mai 2011, 10:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui 1989. aasta rahvaloenduse ajal oli Viljandimaal 65 222 ning 2000. aasta rahvaloenduse ajal 57 974 alalist elanikku, siis statistikaameti viimaste andmete järgi elab siin 50 770 inimest.
Kahtlane esikoht
Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski möönis, et viimase kümne aastaga on Eesti elanikkond vähenenud 4 ja Viljandimaa oma koguni 13 protsenti.
«See on maakondadest kõige suurem suhteline rahvaarvu langus,» lausus Servinski. «Samas ei saa öelda, et see on drastiliselt suurem, sest üle kümne protsendi vähenes rahvaarv üheksas maakonnas. Viljandi esikoht suhtelise languse edetabelis torkab aga kindlasti silma.»
Viljandi maavalitsuse arenguosakonna juhataja Tõnis Kortsu ütlemist mööda tuleb nendesse arvudesse väga põhjalikult süveneda.
«Me peame õppima sellega elama,» nentis Korts. «Tihti teeme otsuseid emotsionaalselt ja ebaratsionaalselt. Tuleb olla realistlik ja kogu ühiskond ümber korraldada, lähtudes sellest, et meid on vähe.»
Mihkel Servinski sõnul saaksid kõikvõimalikud arengudokumendid kindlasti paremad, kui neid koostataks rohkem vajadustest tulenevalt ja vähem käsu korras.
«Rahvastikus toimuva suhtes võib silmad kinni pigistada ja rahvastikuprognoosi ei pruugi uskuda,» ütles Servinski. «Ei juhtu mitte midagi rohkemat kui see, et magame õige tegutsemisaja maha.»
Emotsionaalsed otsused
Mitu omavalitsust on rajanud endale suuri objekte, mis päevselgelt ei arvesta olemasolevat rahvaarvu. Mihkel Servinski möönis, et statistiku ülesanne ei ole panna mõnele planeeringule suurushullustuse silti külge.
«Statistik saab aga küsida, kust tulevad need inimesed, kes teenust tarbida soovivad või ettevõttes tööle hakkavad,» kõneles ta. «Näiteks on Lilli kooli lugu. Väga toredad inimesed võitlesid vapralt oma kooli eest. Ka mina soovisin siiralt, et kool külla alles jääks, aga midagi pole teha — inimesi lihtsalt pole.»
Tõnis Korts nentis, et tegemist on väga emotsionaalse küsimusega. «Praegu on raske öelda, et sellel või teisel rajatisel pole tulevikku,» tunnistas ta.
Servinski arvates ei muretseta praegu niipalju rahvastiku vähenemise, kui selle tagajärgede, näiteks koolide ja postkontorite sulgemise pärast. Ta on veendunud, et muudatused on valutumad neis valdkondades, kus probleemidega õigel ajal tegelema hakatakse.