Telepurki püütud pärimus alustas vägagi veenvalt

Eesti pärimusmuusika on saanud kuumaks visiitkaardiks terves maailmas. Saatesarja «Pärimuzoon» otsa tegid lahti Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu.

FOTO: ERR

​Olgu muu ajaga kuidas on, aga vähemasti korra aastas haarab märkimisväärset osa Eestist rahvamuusikaepideemia. Juuli viimaseks nädalavahetuseks on kõigi pilgud, kõrvad ja soovitavalt ka füüsiline keha Viljandi pärimusmuusika festivalil ning pole vahet, kas oled pankur, punkar või president. 

Mis elu elab aga pärimusmuusika ülejäänud 361 päeval aastast ja kus pesitsevad sel ajal pärimusmuusikud? Mida nad teevad ja kus neid võib kohata?

ETV2 värske dokumentaalsari «Pärimuzoon» proovib sellele valgust heita. Kaheksa saate jooksul on plaanis vaatajate ette tuua inimesed, kes on otsustanud endast läbi lasta ja alal hoida muusika-, laulu- ja tantsupärimuse maailma. Esmaspäeval eetris olnud esimene pääsuke keskendus regilaulule tuntud muusikupaari Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu ning noore koosluse Etnosfäär mõnevõrra erinevate, kuid samas siiski kattuvate prismade kaudu. 

Karismaatiliste ja ehedate Hainsoo ja Õunapuu valik avasaatesse tabas kahtlemata kümnesse. Lõuna-Eesti metsade rüpes huntide ja karude kõrval üpris arhailist elu elavad muusikud on just keset seda keskkonda, kus on sündinud enamik regilauludest. See, millest nad laulavad, on neile kahtlemata tähtis ning kindlasti annab nende elulaad sügava ja siira tunnetuse.

Sellist autentse poeesia ja ilu kombinatsiooni juba niisama ei saavuta. Suitsusaun, kus pestakse tiigiveega. Varastes sügisvärvides mets oma andidega. Ega regilaul ole lihtne, selle tuhandeaastase laulukultuuri detailsemaks mõistmiseks tuleb läbida kindlad teed ja rajad nii otseses kui kaudses mõttes.

Mitte kunagi pole võimalik teada saada, kuidas täpselt ja millises kontekstis tuhande aasta tagune inimene maailma nägi ja tunnetas. Sellest ajast säilinud regilaul üldjuhul fakte ei edasta. Tunnetust aga küll. Habras ja haldjalik Hainsoo ning lõuahabeme ja piibuga tõrrehäälne Õunapuu on sellele tunnetusele ütlemata lähedal ning saate tegijatel on õnnestunud nende toredat maailma delikaatselt ja sümpaatselt edasi anda.

Kaameratöö on rahulik ja sujuv, montaažis on jälgitud mõnusat meditatiivset meeleolu, mis on samas piisavalt särtsakas ning mis peamine, väga elujõuline.

Akustilis-elektroonilise kollektiivi Etnosfäär moodustava kolme noore inimese tegemisi jälgiti stuudioseinte vahel debüütalbumi salvestamise ajal. Nemad üritavad suuremat pilti kokku panna suuresti moodsate elektrooniliste vahenditega ja jõuda niimoodi sügavale tuumani. Nendele oli pühendatud osa avasaatest.

Pärimusmuusika pole sageli eesmärk, vaid pigem vahend ja eneseväljendusviis. Ammustel aegadel ei eristatud muusikažanre, muusika oli lihtsalt muusika. See, mida me täna armastame kutsuda pärimusmuusikaks, on väga kirju ja huvitav maailm. 

Elukeskkonna muutumine muudab ka rahvaloomingut ning see on väga tore. Kui miski on muutumises, on see elus. Rahvamuusika ei ole muuseumieksponaat ning on väga hea, et nüüd on selle kandjatest ja uuendajatest olemas üks uus elujõuline dokument, mis ei muutu liialt akadeemiliseks, kuid samas ei alahinda vaatajat. Näis, mida toovad ülejäänud seitse saadet.

TELESARI

«Pärimuzoon» 

  • Kaheksa osa
  • Režissöör Kertu Köösel, operaator Madis Reimund, produtsent Kadi-Katarina Priske
  • ETV2 eetris esmaspäeviti kell 19.30.

Allikas: ERR

Tagasi üles