Puuginakkuse vastu pole hilja kaitsesüsti teha

Raskeid haigusi levitav puuk on imepisike ja võib seetõttu kahe silma vahele jääda. Foto: Elmo Riig / Sakala

Soe ilm on puugid juba välja meelitanud. Tartu ülikooli kliinikumi nakkushaiguste dotsent Tiina Prükk kinnitab siiski, et ka praegu võib ennast puukentsefaliidi vastu süstida.

Ainult pärast vaktsineerimist tuleb looduses liikuda natuke ettevaatlikumalt.

«Kaitse tekib alles kaks nädalat pärast teist süsti, seega poolteise kuu jooksul, nii et kohe pärast vaktsineerimist julgelt metsa minna ei maksa,» ütleb ta.

Vaktsineerima minnes ei tohi inimene põdeda ägedat viirusnakkust, kerge mööduv nohu või köha vastunäidustatud ei ole. Kui kellelgi on olnud krampidega või puugihammustusejärgseid haigusi või täheldatud allergiat mingi teise vaktsiini vastu, peab ta seda kindlasti arstile ütlema.

Kaks esimest süsti tehakse kuuajase vahega — need annavad kaitse üheks aastaks. Aasta pärast tehakse põhivaktsineerimise kolmas süst. Esimene kordussüst on kolme aasta pärast.

Edasi läheb nii, et alla kuuekümneaastastel tehakse kordusvaktsineerimine iga viie ja vanematel inimestel iga kolme aasta järel.

Need, kel teine põhisüst on kuuajase vahe järel tehtud, võivad julgelt metsa minna.

Vaktsineerimine on tõhus. Pärast teist doosi on kaitse ligi 95 ja pärast kolmandat ligi 99 protsenti.

Kuigi puukborrelioosivastase vaktsiini kallal on töötatud juba pikka aega ja liigub kuuldusi, nagu jõuaks see varsti apteeki, ei ole seda siiski veel müügil.

Õnneks on borrelioos ravitav — see tuleb ainult aegsasti ära tunda.

Tiina Prükk ütleb, et esimesed borreelianakkusele viitavad tundemärgid avalduvad paar päeva kuni kuu pärast puugi rünnet.

«Kõige sagedamini tekib sellele kohale punetav laik ehk erüteem, mis võib aja jooksul suureneda. Erüteemi läbimõõt on üle viie sentimeetri. Enamasti on see valutu, aga mõnikord võib olla ka valulik või põhjustada sügelust. Harvem täheldatakse üldist halba enesetunnet, lihase- või liigesevalusid, peavalu ja muid vaevusi,» räägib arst. Et nimetatud tunnused on iseloomulikud paljudele haigustele, ei maksa tema sõnutsi üksnes nende järgi puukborrelioosi diagnoosida.

«Kui erüteemi ei ole ja avalduvad ainult üldsümptomid, on haiguse diagnoosimiseks kindlasti vaja laboratoorset kinnitust.»

Puukborrelioosi kõige suurem häda on, et see tuvastatakse alles siis, kui tekivad tõsised kaugtagajärjed, nagu liigesevalud, südamehäired ja nahakahjustused.

Kui puuk on nahal olnud, tuleb ennast jälgida. Vähimagi kahtluse korral peab perearst võtma vereproovi. Tõepärase tulemuse annab see alles kolm nädalat pärast nakkuse saamist, sest enne ei teki diagnoosimiseks piisavalt antikehi.

Alati ei pruugi inimene puuki märgata. Vahel tekib kehale punetav laik, aga nakatunu ei teagi, et tal on puuk olnud.