Noored, lähme valima!

Toomas Koitmäe Foto: Kevin Kohjus

KUI RIIGIKOGU andis noortele valimisõiguse, olin ma mõõdukalt skeptiline. Lugesin juba põhikooli ajal igal hommikul kohalikku ja üleriigilist ajalehte. Tundsin põnevust poliitilist kemplemist jälgides. Vaatasin otseülekandeid valimisstuudiotest ja «Foorumi» saadet. Sellegipoolest polnud mul õrna aimugi, keda valida ja kuidas leida õige inimene oma huvide eest seisma. Veelgi enam poleks 16-aastane mina adunud oma hääle kaalu ning seda, miks kipuvad käärid lubaduste ja tegude vahel nii suured olema. Kohati tundub, et ma ei suuda seda mõista kuus aastat hiljemgi.

Inimesed on erinevad. Ma ei pea tõenäoliseks, et väljakujunenud ja kõigutamatu maailmavaatega 16-17-aastasi on väga palju. Samas, kes ütleb, et see kaalutletud ja faktipõhise otsuse pooldajate osa ülemäära kasvab või kui kiire see kasv on. Võimalik, et on väga suur hulk 21-aastasi, 44-aastasi ja miks mitte ka 70-aastasi, kes oma valikut piisavalt hästi argumenteerida ei suuda. Ja ehk ei peagi suutma. Meie kõigi hääl on ju võrdne, hoolimata sellest, kui palju kodutööd keegi teeb.

Tuleb siiski eeldada, et noorimad, kes valima lähevad, peavad oma valiku tegemiseks saama tuge. Mõjutused ja ahvatlused on kahtlemata tugevad – koolis, kodus ja tänaval. Õpetajad, lapsevanemad ja ühiskond peavad sellist mõjutamist taunima.

Esitan alljärgnevalt seitse mõtet, millele tasub enne valima minemist tähelepanu pöörata kõigil – igas vanuses ja ükskõik kui kindla maailmavaatega inimestel.

ESITEKS: loe programmid läbi. See tundub tüütu, aga enamik erakondi ja valimisliite on suutnud oma programmi põhipunktid üsna kompaktselt kokku võtta ning võib olla peaaegu kindel, et sellised infokandjad on postiljoni abiga jõudnud kõikidesse kodudesse.

TEISEKS: analüüsi valimislubadusi. Otsi konkreetseid lubadusi. Niisuguste lubaduse nagu «Otsime võimalusi» ja «Teeme koostööd» taga on pahatihti soov mõnele sihtrühmale meele järele olla ja midagi mainida, aga jätta endale võimalus lubadusi mitte ellu viia. «Teeme linna sissepääsuteed korda» on konkreetne lubadus, «Peame oluliseks teede korrashoidu» seevastu täiesti sisutühi loosung. Mina pean oluliseks ohustatud liikide kaitsmist, aga ei plaani ise käiseid üles käärida ja tegudele asuda.

KOLMANDAKS: kahtle. Lubaduste eest punktide andmisega ei maksa liiale minna. Mõtle, kas see, mida lubatakse, on ikka reaalne. Kui lubatakse midagi tasuta, tuleb see millegi muu arvelt.

Kas sina oled valmis bussiga sõitma küll tasuta, aga auklikul teel? Või eelistad mõistliku hinnaga piletit ja sujuvat liiklemist? Igaühele oma.

Rahalised võimalused on piiratud ja iga suurt summat nõudev valimislubadus tähendab pahatihti midagi, mis jääb tegemata või suletakse sootuks.

NELJANDAKS: ära vali maailmavaadet. Seda mõtet tuleb järgida ainult kohalike valimiste kontekstis. Õnneks või kahjuks ei ole astmeline tulumaks, rändepoliitika ja välispoliitika 15. oktoobril teemad. Valida tuleb selle järgi, kelle lubadused on usaldusväärsed ja hingelähedased ning kes paistab olevat kõige tõenäolisem heade ideede elluviija. Erakonna logol on kohalikul tasandil üsna väike mõju.

VIIENDAKS: naabrimees olgu naabrimees. Ei maksa valida naabrit sellepärast, et ta on sulle tuttav vunts. Kui tuttav vunts on kandideerima sattunud pooljuhuslikult, ei tea poliitikast eriti midagi ja on nimekirja tagaotsas, siis ei pruugi olla suurt lootust, et ta volikogusse valitakse. Sama lugu on sõprade või teiste tuttavate inimestega.

KUUENDAKS: ära vali lödipüksi. Ma mõtlen siinkohal väikest taustakontrolli. Kas inimene, keda tahad valida, on praegu volikogus? Mida ta on seal

teinud? Kas ta üldse on midagi teinud või kõigest hääletab

õigel hetkel? Kas tal on ideid? Kas ta on väljaspool poliiti-

kat reaalselt midagi ära teinud?

On kaht tüüpi inimesi. Neid, kes ei tee midagi, sest ootavad poliitilist karjääriredelil tõusu, et «Oi, küll ma siis hakkan alles paugutama. Siis on raha ja siis on võimalusi». Ning on neid, kes paugutavad ka ilma igasuguse poliitikata ja tahavad seda kogemust volikogusse kaasa võtta. Kumba inimest sa end esindama tahad?

SEITSMENDAKS: mine valima. Päriselt ka: mine! Isegi siis, kui kõik sinu ümber ütlevad, et valima minek on mõttetu, et mis see üks hääl ikka loeb, et mind ei huvita see värk, et poliitikud on nõmedad, et ilm on halb. See jutt on möla.

2013. aasta kohalikel valimistel oli Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide vahel kolm (!) häält. Nemad omakorda olid esikohast maas 0,8 protsendiga. See umbes Viljandi gümnaasiumi auditooriumitäis antud või andmata jäänud hääli dikteeris meile kogu viimase nelja aasta linnajuhtimise.

Põnevat otsustamist!

Artikli autor ei kandideeri kohalikel valimistel.