Kulno Malva muusikaline matk oli nagu hea sõbraga aetud huvitav jutt

Kõige algul olid Kulno Malva ja tema torupill.
 

Viljandi pärimusmuusika aida peaukse ees käsipuu peal istuv mees lasi nootidel lennata. Inimesi kogunes tasapisi, aga järjekindlalt juurde.

Malva tegi pillimängu pisikesi pause, et neid, kes olid vahepeal lisandunud, tervitada. Tema pärast, õigemini küll tema läbi linna viiva muusikalise matka pärast ju kogunetigi.

Ja siis lähenes aidale korraga bussitäie jagu inimesi. "Vau," libises üle ühe kohaletulnu huulte.

Siiski-siiski. Need olid nähtavasti mingile ekskursioonile saabunud koolinoored, kes marssisid aidast mööda Teisele Kirsimäele.

"Tere kõigile, keda pole veel näinud," pöördus Kulno Malva uuesti oma inimeste poole. "Ma juba ehmatasin, et kas kõik need lapsed tulevad ka."

Kostis naerukõmin.

Malva meenutas möödunudaastast esimest Malva muusikalist matka. Seda, kuidas tal oli niigi närv sees, kui ühtäkki sõitis ette Looduse Omnibuss koos suure eakate seltskonnaga. Lõpuks mindi matkale seitsmekümnekesi, meenutas muusik.

Mullu ei rännatud aga mitte Viljandi linna mail, vaid ümber siinse järve.

Üks lugu kuulavatest inimestest küsis üle: "Ümber järve?"

"Ümber järve," kostis Malva kinnitaval hääletoonil. "Lõpetas muidugi vähem. Pooltele tuli buss järele."

Jah, Malva muusikaline matk vol 2, nagu Kulno Malva ise seda nimetas, ei osutunud päris nii populaarseks. Aga ligi poolsada inimest oli kell 11 pärimusmuusika aida ees küll. Kuus noort inimest jõudsid kohale täpselt liikumahakkamise hetkeks.

Eelmisel korral lubas Kulno Malva, et järgmine matk tuleb vastupäeva. Tuligi. Aida juurest võeti suund üle Varese silla Sepa tänavale, kus ootas esimene vahepala. Kohalike seas tuntud puuonnis mängis pilli muusik Marko Veisson.

Valitses sõbralik õhkkond. Paljud sündmusest osa võtnud inimesed tunnevad ju üksteist suurepäraselt.

"Kaua te, härra Veisson, seal elanud olete?" uuris üks inimene pärast seda, kui muusik oli etteaste lõpetanud.

"Poolteist aastat. Just panime Türgi mööbli sisse," kõlas vastuseks.

"Aga väljakäik?"

"See on improvisatsiooniline."

Kulno Malva kostitas Viljandi radu avastavaid inimesi käigu pealt faktidega. Veel enne kui aida eest astuma hakati, oli juba teada saadud, et kindlustusdokumentides on selle väärika hoone valmimisajaks märgitud 1750 ning et Lossi tänav kandis vanasti Poe tänava nime.

Muusik ei jätnud kõnelemist üksnes endale. Seda tööd tegi ka jutuvestja Piret Päär, kes rääkis rändajatele kolm lugu.

Grand Hotel Viljandi eest võeti suund Uueveskile. Rahulikuma keskkonna poole, nagu Malva sõnastas.

Tiiruga Paala järve äärde jõudnud seltskonda ootas ees niinimetatud pop-up-kohvik, kust sai ühe euro eest näljakustutust. Üks pisike peatus ootas inimesi ees veel ka Valuoja orus, kus muusikud Peeter Priks ja Tanel Sakrits mängisid neile saarekese pealt kaks lugu.

Aga kas te seda teate, mille järgi Valuoja org nime on saanud? Ka seda oskas Kulno Malva inimestele rääkida. Tuleb välja, et Rootsi ajal oli seal hukkamispaik.

Tagasi üles