Repliik. Appi, prügikast!

Viimasel ajal kostab siit-sealt rõõmsaid hõikeid selle kohta, kui kaunid on meie linnatänavad. Ja mitte ainult Viljandis, vaid Eestis üldse. Koledad betoonplaadid kõnniteedel on asendunud värviliste kivimustritega, sepistatud laternapostide küljes ripuvad värvilised lilleamplid ning parkides vahelduvad skulptori täpsusega pügatud põõsanupukesed hoolikalt rohitud ilutaimepeenardega.

Kõik on justkui kaunis. Omavalitsused pritsivad pappi ja eksperdid hooldavad. Nii peabki. Aga siis astub toast välja tavaline linnakodanik ja sülitab kogu ilule näkku.

Ma ei hakkagi siinkohal näpuga viibutama nende elukunstnike poole, kes pärast sotsiaalabiraha kõrist alla kummutamist oma odekolonnipudeli pargipingi kõrvale maha jätavad. Hoo pealt üle õla pilluvad oma saasta esmapilgul täiesti normaalsed ja arukad inimesed. Peaaegu iga päev korjan ma maast üles mõne lömmis kohvitopsi või jäätisepaberi. Teinekord päris prügikasti kõrvalt. Samas prahikoormaga linnast välja loodusesse sõita paljuks ei peeta.