Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/29/7154633t1h2e99.jpg)
Laias laastus üheksa kümnendi pikkuse ajalooga linnajaos on nüüdseks kõik olemas. On oma järv, kool, lasteaed, toidupood, apteek ... Isegi haiglasse on kiviga visata. Põhimõtteliselt jääb puudu vaid raekoda, et omaette linna mõõt välja anda.
Ehkki sealsetele asukatele oma elupaik üldjoontes meeldib, leidub ka kitsaskohti ning seepärast tasub linnaisadel järgnevatest lugudest tarkuseterad kokku korjata. Mine tea, äkki muidu kõnelemegi ühel heal päeval Viljandi külje all asuvast jõukast Paala linnast.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/29/7154567t1h2644.jpg)
HEIGO TEDER,
Ugala korraldusjuht
Lapsepõlvest on kõigil mõned mälestused. Minu mälestustes on oma kindel koht ka majadel. Kahte sorti majadel. Ühed olid suured panelkad, tihedalt üksteise kõrvale laotud hallid kolme- või viiekorruselised klotsid. Teised olid maal vanaema ja vanaisa juures: lubikrohviga kaetud kahekorruselised viilkatusega pereelamud, kus teisel korrusel olid tapeedid niiskusest kergelt kollaseks tõmbunud, sest kes see ikka tühja korrust kütab, kui parasjagu lapsi ja lapselapsi külas pole.
Paalalinnas elan ma iga päev justkui oma lapsepõlve läbi. Mu elukohaks on Suur-Kaare tänava viiekorruseline, väga muhe maja. Sõidad õige trepikoja ette ning enne sisseastumist näed mõne sekundi jooksul, kuidas paarkümmend last mängivad käratsedes pesunööride all ja kuidas naabermaja kõrval pingil on eile õhtul pisut üleliia patustanud mehepoeg avanud äsja Kaare poest toodud majahalli veega balloonpudeli ja turgutab vaiksete lonksudega elule oma tolmavat kurku. Kuidas autosigna peale piiksatades nihkuvad akende eest kõrvale hoolikalt tärgeldatud kardinad ning nende vahelt täidavad terased silmad naabrivalve kohust ja fikseerivad igaks juhuks, kes, kus, miks, mis kell ja kellega saabus.
See on alles algus. Siis sisened trepikotta ja juba postkastide juures seistes tabab magus aroom justkui haamriga. Kohe on selge pilt, et kolmanda korruse tädi on jälle kapsasuppi teinud. Või siis tunned, kuidas diafragma kisub kadedusest krampi, sest esimese korruse Sergei on taas rohke sibulaga kartuleid praadinud.
Kui hakkad korteriust lahti tegema, keerab naaber kõpsti oma ukse lahti ja palub natuke pelglikult: «Kas noorhärra tuleks ja aitaks koridoriaknad kinni keerata? Link on maru kõrgel ja selg on põletikust nii valus, et kätt ei suuda kõrgele sirutada, ja õhtul lubab ju vihma. Siis kõik jälle lainetab, kui kinni ei saa, kurivaim, seda akent.»
Huh, lõpuks toas. Ja kogu linn jääb selja taha, sest mu akendest avaneb vaade suurele rohelisele padrikule, millest ainult vahel harva kostab läbi koeraga jalutajate hüüdeid või hilisõhtul Tallinnast saabuva rongi veduri huik.
No ja siis need viilkatusega majad. Neis elavad mu sõbrad. Neil käin ma külas. Siis, kui esimese suvepäikesega mattub kogu Paalalinn grillivinesse. Või talvel, kui ootamatult on sadanud maha rohkem kui sentimeetri jagu lund ja kärmelt tuleb aianurka valmis lükata kuhil, millesse saab saunast kuuma kerega hüpata ja poole hüppe pealt loota, et lumi pole vahepeal saabunud ootamatu sulaga ära haihtunud.
Ma ei tea, ilmselt on sellised majad paljudele tüütud. Ning sellised tegevused koledad ja pahad, häirivad ja segavad. Mulle aga on need nagu lõppematu peegeldus lapsepõlve ilusamatest hetkedest, mis õnneks on minuga iga päev, kui Paalalinnas ärgates silmad avan või näiteks kui öösel koju tulen ja näen, et jah, terve mu maja magab, aga see kolmanda korruse aken, mis on alati valge, on ka täna mu jaoks tuledesäras ootel ja köögiaknal küürutav naabrimees noogutab sigaretiotsa vaikse väreluse saatel aupaklikult: «No tere-tere! Ah et sul läks jälle poole ööni?»
Tore kant see Paalalinn. Kohe ikka väga tore kant.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/29/7154629t1h4636.jpg)
RANNAR RABA,
ajakirjanik
Olen Paalalinnas elanud suurema osa oma elust. Mu sünnikodu asub küll Viljandi vallas kuulsa Viiralti tamme naabruses, kuid vanemad haarasid mind koos teiste pampudega kaenlasse ja kolisid Paalalinna vanaisa ehitatud majja veel enne, kui olin jõudnud püksitegemise lõpetada. Nii kujunesidki selle linnaosa aiad ja tänavad, linnatagune soo ja raudteeäärsed võsatukad minu lapsepõlve peamiseks mängumaaks. Ja loomulikult ei saa üle ega ümber Paala järvest – sinna tuleb ikka sumaki! sisse karata. Olen seda teinud tuhandeid kordi ja vaatan vanameheliku heldimusega, kuidas nüüd heakorrastatud rannas teevad seda mu enda lapsed.
Ehkki kokku on mul Viljandis olnud tervelt viis kodu, on need kõik asunud Paalalinnas, mõnekümne meetri raadiuses Maksimarketist. Kõik minu esimesed mälestused on ühtlasi mälestused Paalalinnast, sest isegi minu võrevoodi, mille helepruune pulki arvan end mäletavat, oli toona täieõiguslik osa sellest linnajaost. Meenub ka Edela ja Lääne tänava nurgal olev tänavalatern, mis paistis mulle läbi aknaruudu silma, kui kodus magamistoa ukselengi külge kinnitatud kiigel tundide kaupa edasi-tagasi õõtsusin. Ehkki see on alles praegugi, pole seda enam samast punktist võimalik näha, sest 1980. aastate teises pooles kerkis akna taha punastest tellistest Paala kaubahall, praegune Maksimarket.
Et sellest poest kujuneb jäädavalt Paalalinna naba, võis oletada juba hoone avamise päeval, mil defitsiidiühiskonna karastusega linlased oleks paarikümne kilo müügile paisatud viinerite pärast kaupluse uksed peaaegu maha murdnud.
Meenuvad veel kümneid tonne kaaluvad ehituspaneelid, mis olid kuidagi lipa-lapa «kremli»-esisele haljasalale kuhjatud. Vaat see oli lastele üks «väärt» mängukoht! Küll nende otsas oli äge lätsu mängides üle mitme meetri sügavuste kuristike karata ning peitusemängu ajal end betoonkolakate vahelistesse lõhedesse pressida. Huvitav, mis nägu teeks tänapäeva lapsevanemad, kui nende pojad ja tütred õhtust õhtusse sellises keskkonnas lustiks?
Aastatega on Paalalinnas muide hämmastavalt vähe muutunud. Paljud eramajad on saanud värske kuue, kuid põhijoontes on kõik samasugune nagu 30 aastat tagasi. Omaette fenomeniks tuleb pidada Paalalinna kõnniteid, millest enamiku asfaltkatet pole mitte kunagi korrastatud ning mis seetõttu vääriks juba kaitse alla võtmist.
Üks oluline erinevus siiski on. 1980. aastatel kuulis erinevalt praegusest Paalalinnas väga palju vene keelt. Hruštšovkades elas ohtralt sõjaveterane ja nende leski. Samuti tegutses praeguse Kaare kooli ruumides venekeelne 2. keskkool ehk venekas. Ehkki mina ise oma nooruse tõttu ühessegi rahvustepõhisesse rusikavõitlusesse ei sattunud, oli aeg-ajalt ikkagi kuulda, kuidas eesti ja vene poiste kambad tänavanurkadel jagelesid.
Pole kahtlust, et Paalalinnast on saamas Viljandi kõige kiiremini tärkav linnaosa, sest käimas on põlvkondade vahetus. Väga paljudesse eramajadesse asuvad elama noored pered, kes korrastavad oma kodu ja annavad linnaosale värske väljanägemise. Paalalinn ühendab endas väga erinevaid sotsiaalseid rühmi. Siin elavad külg külje kõrval igasugused inimesed alates lihtsatest liinitöölistest ja lõpetades väga rikaste ettevõtjatega. Paalalinnast pole kunagi kujunenud mingit tüüpi kitsa tsunfti koondumiskohta või moeröögatust ja loodetavasti ei kujunegi. Mitmekesisus on hea ja rikastav.
Laialt tajutavat kogukondlikku tunnetust ei ole siin aga kunagi välja kujunenud. Üleaedsed suhtlevad omavahel agaralt, kuid paar maja kaugemal olija on üldjuhul juba lihtsalt teretuttav, kui sedagi. Mulle see meeldib, sest teatav anonüümsus tagab vabadustunde.
Meil on kolme eramu peale välja kujunenud omaette Bullerby, kus lapsed tuuseldavad mänguhoos vabalt ühest aiast teise, kus emad peavad alatasa tühiste asjade üle mokalaata ning kus isad tuletavad nädalalõppudel terrassil lösutades õlle ja grill-liha maitset meelde. See kõik on tore. Ainult üks jama on: naabrimees pani oma aia nurka püsti lipumasti, mis on minu omast meetri võrra kõrgem, kurat.