/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/28/7149427t1he650.jpg)
Ehkki võist on saanud õndsa nõukaaja kombel defitsiitne ja kallis kaup, ei kümble piimatootjad esialgu veel rahas.
Võikriis ei ole lehmapidajaid rikkaks teinud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/28/7149429t1h8dbf.jpg)
«Meil ei ole erilist hinnatõusu viimastel kuudel olnud,» sõnas Mustla lähedal toimetava osaühingu Karpo juhataja Kalev Nurk (pildil). «Praegu saame liitrist 32-33 senti. Või hinda arvestades võiks hind olla isegi 40 senti liitrilt, aga 35 vähemalt.»
Nurga sõnul on tööstused lubanud hinda tõsta. «Loodame, et lubadused ka täituvad,» lisas Nurk, kelle lautades ammub 427 lehma.
Liiga kõrge hind on riskantne
Kõo vallas tegutseva Viljandimaa suurima piimatootja, 1750 lehmaga Mangeni PM-i juht Meelis Venno oli rõõmsamas tujus. Tema ettevõte saab liitrist 34 senti. Rahas suplemist see siiski ei tähenda, sest katta tuleb eelmise kahe aasta suur miinus, mis mullu ulatus miljoni euroni. Venno sõnas, et kuna tootmise omahind on 27–30 senti, siis praegune hind lubab juba kasumlikult toota.
«Kokkuostuhind võiks kerkida 35 sendini. 40 senti meierei meile ei maksa, seda ei hakka me nõutama ka. Kui hinnad liiga kõrgele kerkivad, võib juhtuda, et peatselt ootab taas suurem langus,» sõnas ta. Venno tuletas meelde, et enne kriisi maksti korraks üle neljakümne sendi liitrilt, aga langusaja põhi oli 19-20 senti. «Pigem olgu stabiilselt üle kolmekümne sendi liitrilt,» sõnas ta.
Venno märkis, et kui või ja piimatoodete hind liiga kõrgeks läheb, hakkavad inimesed alternatiivseid tooteid otsima ning kõige suurem oht on, et seda teevad pagaritööstused, kes hinna madalal hoidmiseks pöörduvad taimerasvade poole. See ei ole rahva tervise seisukohast aga sugugi hea. «Eks see õiglase kokkuostuhinna leidmine kuldse kesktee otsimine ole,» sõnas Venno.
Triivib langusest võitjana välja
Mangeni PM-i lehmade arv on selle juhi kinnitust mööda kõigi aegade suurim. Omanik toetab ettevõtet ja seepärast suutis see vahepeal kahjumit katta ning isegi karja suurendada, et paremate aegade saabudes olla heas stardipositsioonis. Varem on tehtud ka suured investeeringud: uued laudad ja seadmed said püsti just kriisi saabudes. Nüüd suudetakse odavalt ja efektiivselt toota.
Seevastu osaühingu Karpo juhataja Kalev Nurk tõdes, et seal on lehmade arv kriisieelsest ajast väiksem ning kuna tiined mullikad müüdi pankroti vältimiseks välismaale, kipub piimatoodang veelgi kahanema. «Meie mullikatest tulnud lehmad toodavad praegu rõõmsalt piimarasva Lätis, Poolas, Türgis, Venemaal ja Gruusias,» sõnas Nurk. Ta nentis, et kuna vasikast lehmani kulub kolm aastat, ei ole neil kiirelt võimalik piimatoodangut kergitama asuda. Lisaks püüab osaühing Karpo taas ehitada ja investeerida, et mitte ajale jalgu jääda.
Meelis Venno sõnas, et osaühing Mangeni PM maksab lüpsjatele kuus puhtalt kätte 900 eurot, aga soovijaid sellele tööle ei ole ning aina rohkem tuleb lüpsjaid Ukrainast tuua.
Osaühingu Karpo juhataja Kalev Nurk möönis, et nende lüpsjate palgad jäävad alla Eesti keskmise. Selleks, et palka kergitada, oleks hädasti vaja ka kokkuostuhinna tõusu.