Siiri Oviir: Alles mõõn näitab, kellel ujumispükse pole

Siiri Oviir Foto: Ander Ilp

MAAILMA finantsturgudel toimuv ei ole jätnud puudutamata ka Eesti pensionifonde: raha sulab. Nagu ütleb USA ärimees ja filantroop Warren E. Buffett: «Enne kui mõõn käes pole, ei tea kunagi, kellel ujumispüksid koju jäid.»

Oletamised ja arvamised ning hirmude kütmine ei aita. Seepärast tahaks kuulda meie valitsuse meetmetest, kuidas olukorda kergendada.

VIIMASEL AJAL on ettevõtjad taas üles võtnud sotsiaalmaksu teema. Täpsemalt käib jutt sotsiaalmaksu jaotamisest tööandja ja töövõtja vahel. Eestis maksab seda maksu ettevõte töötajate palgafondist: 33 protsendist 20 kasutatakse riiklike pensionide maksmiseks ja 13 laekub haigekassa arvele.

Euroopas on suur hulk riike, kus sotsiaalmaks on jaotatud tööandja ja töövõtja vahel. Näiteks Austrias maksab tööandja pensionikindlustusest 12,5 ja töötaja 10,25 protsenti ning ravikindlustuse puhul on see vahekord 3,35—3,75 ja 3,75—4,95 protsenti. On ka riike, kus suhe on 50:50. Näiteks Saksamaa, kus nii tööandja kui töövõtja tasuvad 9,95 protsenti. Olgu lisatud, et tegemist on riigiga, kus maksumäära otsustab enamasti kindlustusfirma.

Seega on Eestil eeskujusid nii-öelda võrdse vastutuse põhimõtte juurutamiseks palju.

Kasutatakse ka meil jutuks olnud ülempiiri. Näiteks Austrias on selleks 3930 eurot ja Bulgaarias kui madalama majandustasemega riigis 700 eurot kuus, kuid seal rakendatakse ka alampiiri (90 eurot kuus). Lätis on alampiir 950 ja ülempiir 14 800 eurot kuus.

TÖÖANDJA vaatevinklist on sotsiaalmaksu jagamine tööandja ja töövõtja vahel kahtlemata õige: väheneksid tööjõukulud. Riigi seisukohalt vastus nii mustvalge ilmselt ei ole. Ühed väidavad, et jagamine annaks ettevõtlusele arenguks stiimuli, teiste sõnul halvendaks see teatud elanikkonna gruppide elatustaset. Mina kuulun nonde teiste sekka.

Võib ju mõelda, et mis see 10 protsenti siis maksta ei ole. Aga majandusharudes, kus palk jääb alla Eesti keskmise, on inimesel iga kroon arvel.

Räägime arvude keeles. Kui avalikus halduses on keskmine palk viimased kaheksa aastat püsinud umbes 125 protsendi tasemel riigi keskmisest, siis tervishoius on see tõusnud 98 protsendini, kusjuures kaks viimast aastat ei ole muutusi olnud.

Samas on haridustöötajate palk hoopis langenud ja moodustab 83 protsenti riigi keskmisest. Drastiline on ka kultuuri- ja sotsiaaltöötajate olukord.

Seega suure osa rahva seis selle sammu tulemusena halveneb. Eriti nüüd, mil hinnatõusud niikuinii rahakotti pigistavad, oleks selline samm mõtlematu.

Nii-öelda lae kehtestamine olulistele ametikohtadele ei sobiks solidaarse vastutuse printsiibiga.

Kuidagi häbematuna kõlab seisukoht, et itimehed on vajalikud, neile tuleb korralikult maksta ning et seda teha, on tarvis kergendada tööandjate olukorda ja mingist piirist alates sotsiaalmaksu enam mitte maksta. Justkui oleksid arstid, õpetajad ning kultuuri- ja sotsiaaltöötajad need, keda ühiskond eriti ei vaja.

EUROOPA LIIDU arenenud riikides on ammu jõutud arusaamisele, et riigi majanduse areng on suuresti seotud sotsiaalse arengu tasemega. Ehk taas arvude keeles: 2007. aastal moodustas sotsiaalmaksete osatähtsus sisemajanduse kogutoodangust euroliidus keskmiselt 13,6 protsenti, euroalal 15,2 protsenti ja Eestis 11 protsenti.

Kui pöörduda tagasi War­ren Buffetti juurde, tuleb nentida, et Eesti on ujumispüksid maha unustanud.