Siim Kiisler: Näeme ka inimest, mitte statistikat

Siim Kiisler Foto: Artur Sadovski

RIIGIL ON raske aeg ja raha on vaja kokku hoida. Ühe säästukohana on välja pakutud võimalus muuta pensionide postiga kojukanne tasuliseks.

See ettepanek on arusaadav, sest kõne all olevad summad on päris suured. Eestis on ligi 300 000 pensionäri ja umbes kolmandik väljamaksetest tehakse Eesti Posti kaudu. Samas on raha ümbrikus liigutada kallis ning selle asemel tuleks kasuks ära kasutada tänapäeva võimalusi.

Tundub ju loogiline, et pankadel võiks siin olla senisest hoopis suurem roll. Aga kas asi on päris nii lihtne?

Sotsiaalministeeriumi plaan nägi ette pensioni kojukande tasuliseks muutmise kõigil pensionäridel. Tõsi, pangakontod, kaardimaksed ja sularahaautomaadid on ammu kujunenud arvlemise standardiks. Linnas. Aga Eestis on palju väikesi kohti, kus pole panka ega automaati ning kaardiga maksta ei saa. Ega seal jäägi peale posti muid võimalusi. Nii et valik, kas pank või post, tegelikult puudub.

KOJUKANDETASU ühetaoline kehtestamine maal ja suuremates keskustes elavatele pensionäridele ei oleks kindlasti võrdne kohtlemine.

Maal elavaid pensionäre mõjutaks kojukandetasu kehtestamine hoopis valusamalt, sest paljudest küladest ja väikeasulatest paikneb lähim pangakontor või -automaat kümnete kilomeetrite kaugusel. See tähendaks lisakulu, et sõita raha saamiseks kodust keskasulasse.

Paljudele on liikumine piiratud tervise või transpordivõimaluste puudumise tõttu.

Ka sularaha asemel kaardimaksete kasutamine on paiguti piiratud alternatiiv, sest kohalik kaubandus võib toimida vaid sularahapõhiselt ja mingit kohustust võimaldada pangakaardiga tasumist külapoel ei ole.

VAHEL ON NII, et kõigile samade reeglite kehtestamine võib küll tunduda võrdse kohtlemisena, aga selle tagajärg on hoopis ebavõrdsuse suurendamine.

Linnas on pangateenus tõesti reaalne ja isegi mugav alternatiiv pensioni sularahas väljamaksmisele. Paljudes maapiirkondades seda võimalust paraku pole.

Esialgses ettepanekus pensioni kojukande tasuliseks muutmise kohta mainiti viieprotsendilist tasu, mis keskmise pensioni juures tähendaks umbes 200-kroonist lisakulu. Läbirääkimiste käigus see summa ilmselt langeks. Usun aga, et ka näiteks 70-kroonine makse oleks meie eakatele äärmiselt ebameeldiv muudatus.

MUL ON HEA meel, et riigikogu sotsiaalkomisjon toetas minu mõtteviisi ja otsustas kirjutada eelnõusse sisse sätte, et hajaasustusega piirkondades ning asulates, kus pangateenused pole kättesaadavad, on pensionide ja hüvitiste kojukanne edaspidigi tasuta.

Ma arvan, et see on õiglane nende inimeste suhtes, kes muidu oleksid sattunud teistega selgelt ebavõrdsesse olukorda.

See muudatus ei puudutagi protsentuaalselt väga paljusid inimesi, sest suur osa pensionäre elab Tallinnas või Harjumaal. See ei ole aga tähtis.

Oluline on, et vaatame riigis otsuseid langetades pealinnast kaugemale ja näeme ka inimest, mitte ainult statistikat.