Ühel aprillikuu pühapäeval vuras väike reisibuss praamilt Hiiumaale, et viia huvilised avastama saarel peituvaid aardeid.
Tuletornid pakuvad närvikõdi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halli bussi suurtest akendest uurisid ümbrust turismi- ja kultuuriväärtuste asjatundjad ning käputäis ajakirjanikke, kes olid võtnud ette ringsõidu, hindamaks võistluse «Eesti avastamata aarded. Turism ja taastatud ajaloolised paigad» poolfinaali jõudnud sihtkohti.
Et Hiiumaale sõit võtab kõvasti aega, asusid turismitoodete proovijad kohe sealse tuletorniringiga tutvuma.
Pikergune kultuuritempel
Kõnealune pühapäev oli üks esimesi, mil Eestimaad paitas soe kevadilm. Bussiaknast võis näha maantee ääres õitsevaid sinililli ning Kärdla oli puhas ja riisutud. Tahkuna tuletorni juurde viis eelmisel suvel pandud mustkattega tee.
Tahkuna on üks kolmest Kõrgessaare valla territooriumil asuvast majakast, mille vald on Veeteede ametilt enda kasutusse saanud. Kõik kolm, Tahkuna, Kõpu ja Ristna on suviti uudistajatele avatud.
Astusime valgeks võõbatud tuletorni uksest sisse ja turnisime mööda raudtreppe ülespoole. Kohalik kunstnik oli katnud pikergused aknad värviliste kiledega ning päike heitis ruumi põnevat valgust.
Ühel korrusel oli toolide ja videoprojektoriga seminariruum, järgmisel võis näha hiljutise kunstinäituse plakateid.
Tahkuna majakast on saanud kultuuritempel, kus korraldatakse näitusi ja kontserte. Mullu suvel mängis pealinnas tegutseva Theatrumi trupp sealsel õuel näitemängu «Tuulesaared», mis pälvis publiku sooja vastuvõtu.
Tänavu toob Theatrum välja uue lavastuse. Sedapuhku on esitamiseks valitud norra kirjaniku Jon Fosse «Üks suvepäev». Omapärane ettevõtmine on nimetatud «Tuletorniteatriks».
1875. aastal valminud Tahkuna tuletorn on selle kandi kõrgeim, ulatudes maapinnast 39,6 meetrit pilvede poole.
Kõrgessaare abivallavanema Katrin Sarapuu sõnul on ajaloolise paiga külastajate arv järjest kasvanud: kui esimesel suvel sõitis seda uudistama 2500, siis mullu juba 9500 huvilist.
Võrdluseks võib tuua, et Hiiumaa populaarseimas, Kõpu tuletornis käis eelmisel aastal 25 000 inimest ning Ristna majaka leidis üles 5000.
Tahkuna kõrgest tornist avaneb ümbritsevale maastikule imeline vaade: metsalaam, loogeline rannikujoon, valgeteks täppideks kahanenud luiged, vahused lained… Puude kohal hakkab silma Eesti esimene tuulegeneraator. Praegu see ei tööta, kuid peagi paigaldatakse selle asemele uus.
Vaateplatvormi teiselt küljelt võib näha Mati Karmini mälestusmärki Estonia reisiparvlaevaga hukkunud lastele. Selle kõrval lebab kivilabürint.
Tuletorni kõrvalhoonetesse plaanib vald tulevikus teha infopunkti ja teeninduskeskuse.
Legend räägib, et Teise maailmasõja ajal hüppas Tahkuna tuletornist sakslaste tulles alla sinna lõksu jäänud Nõukogude sõjamees. Tolle nimi olevat olnud Nikolai Tšiž ja hiljem oli ta nimetatud sõjakangelaseks. Kohalikud siiski kahtlevad selle õigsuses, sest keegi pole suutnud juhtunut tõestada.
Põnevad eksponaadid
Hiiumaa põhjatipus asuv tahukujuline poolsaar peidab teisigi sõjasaladusi. Nõukogude ajal oli see piirivalvurite käsutuses ning tavakodanikele suletud. Kohalikud käisid salaja marjarikastes metsades sügisande korjamas, kuid riskisid seda tehes kinnivõtmise ja ülekuulamisele viimisega.
Ehkki praegu on see minevik, võib männimetsa alt leida endist aega meenutavaid militaarehitiste varemeid. Neid on ohutum uurida kogenud giidi juhatusel.
Teejuhi leiavad soovijad sealtsamast lähedalt, 2007. aastal avatud militaarmuuseumist. See asub kunagises Tahkuna piirivalvekordonis, kus eksponeeritakse nüüd rannakaitserajatisi, relvastust ja laskemoona. Iga eksponaadi juures on märkmed selle ajaloo kohta: kust ja millal ese on leitud ja mida huvitavat sinna juurde on räägitud.
Muuseumi lõi Hiiumaa militaarajaloo selts, mille liige Ain Tähiste jagas meile mahlakaid selgitusi.
«Arvake ära, milleks neid esemeid kasutati!» ütles ta, peatudes seinale riputatud kummaliste riistade ees. Neil oli pikk vars ja selle otsas sõdurikiiver.
«Ei, need ei olnud vaenlase petmiseks, vaid hoopis kemmergu tühjendamiseks,» andis giid elevust tekitava vastuse. Eksponaatide juures olev kiri ütles, et Tahkunasse jäi 1941. aasta sügisel maha koormate viisi Nõukogude kiivreid ja seda sorti tööriist leidus hiljem paljudes Kärdla majapidamistes.
Kena punutud korvi ei kasutanud sakslased veinipudelite hoidmiseks, nagu võinuks arvata, vaid mürskude kandmiseks.
«Kas seda teate, kes disainis sakslaste vormi?» viipas ta seinal rippuvate piltide poole. «Hugo Boss ise!»
Militaarmuuseumi paaris toas leidub veel palju vaatamisväärset. Seal on mürsukastid ja -vutlarid, relvad, vormirõivad, kasarmunurk, katelokid, gaasimaskid, supikatel ja muudki. Suurel plakatil on üles loetud kõigi Teises maailmasõjas osalenud hiidlaste nimed.
Väljas troonib muuseumi uhkeim eksponaat, Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Õuel hakkab silma veel jalaväesoomuk ning väljapääsu juures seisab meditsiiniauto.
Tasub meeles pidada, et muuseum on avatud 15. maist 15. septembrini ning muul ajal tuleb selle külastamises enne kokku leppida.
Hiiumaa kuulsaimast, Kõpu tuletornist kihutasime seekord mööda ja suundusime hoopis 1874. aastal valminud punase Ristna majaka juurde.
Seal ootas meid üllatus: seiklusfirma 360 Kraadi instruktor Toomas Holmberg jagas välja kiivrid, kindad ja ronimisvööd ning kuus julget said nende abil proovida tornist laskumist.
Ootamatu julgustükk
«Kes veel soovib? Kas sina?» päris Holmberg viimast kiivrit mulle ulatades.
«Tahaksin küll, aga ei julge,» tunnistasin ausalt.
«Küll sa hakkama saad, ma aitan!» julgustas kogenud instruktor.
Esimese proovi tegime tuletorni madalalt jalamilt, et õppida, kuidas käsi ja jalgu hoida ning mida laskudes silmas pidada. Seejärel ronisime majaka tippu, et korrata sedasama 30 meetrit kõrgemal.
Puulatvade kohal tuulisel platvormil seistes sain aru, et olen ette võtnud tõelise julgustüki. Vaatasin, kuidas aardevõistluse eelvaliku komisjoni esimees Marje Braunbrück esimesena üle vaateplatvormi võre ronis, end köie otsas rippu laskis ja instruktori juhtnööre järgides vaikselt allapoole libisema hakkas, ning tundsin jalga kergelt võdisevat.
Teele läks veel kaks julget ja siis tuli minu kord. Süda trummeldas, kui köite külge kinnitatuna üle võre ronisin.
Hetkel, mil all haigutavale sügavikule selja keerasin, muutus kõik kergemaks. Lükkasin end juhiseid järgides tuletorni küljest lahti ja laskusin vaikselt maa poole. Lõpuks tegin kõikuva köie otsas soliidselt tiiru ümber oma telje ning maandusin.
«Hurraa, olen tegija!» hõiskasin juba rahuliku südamega.
Samasugust laskumist saab 360 Kraadi abiga teha ka Tahkuna tuletornist ja see on juba suurem katsumus. Seiklusfirmale tuleb oma soovist muidugi ette teatada, sest pidevalt instruktorid tuletorni kõrval huvilisi ei oota.
EDEN
Võistlus aitab turismi arendada
• Võistlus «Eesti avastamata aarded» kuulub Euroopa Komisjoni projekti EDEN (European Tourist Destinations of Excellence), millest võtab osa 23 Euroopa Liidu maad.
• Tänavu võistlevad 5. mail peetavas finaalis Olustvere mõis, Hiiumaa tuletornid ning Lahemaa mõisad.
• Eesti osaleb viiendat aastat korraldatavas ürituses neljandat korda. Ühtlasi on see juhtprojekti viimane aasta.
• Hiljuti otsustas Maltal kogunenud sihtkohtade koostöövõrgustik, et võistlust jätkatakse, kuid parimad sihtkohad selgitatakse edaspidi välja üle aasta.
Allikas: «Sakala»