Homme möödub 60 aastat Viljandi jalgpalli ainsast suurvõidust

Spartaki tollase koosseisu ainuke seni elus olev liige Udo Leinpuu näitab 1957. aastal teenitud karikavõitjadiplomit. Tema lõi Viljandi Spartaki meeskonna võiduga lõppenud kohtumises kaks väravat. Pilt on tehtud tänavu kevadel. Foto: Alvar Loog

Elame juba enam kui sajandi ajastus, kus igal enesest lugupidaval linnal peab olema Eesti jalgpalliliigas konkurentsivõimeline esindusvõistkond. Viljandi jäi vabariigi esimestel kümnenditel selle tingimuse täitmisega hätta, sest kohalike klubide omavaheline kemplemine ei võimaldanud üht korralikku esindusmeeskonda moodustada.

Alates nõukogude aja algusest on Viljandi parimad jalgpallurid kandnud peaaegu kõigil hooaegadel ühe klubi särki, olgugi et 1977. aastal asetleidnud Linnameeskonna moodustamise ja 1992. aastal selle õigusjärglaseks saanud Viljandi Tuleviku taasasutamiseni kippus klubi nimi eri põhjustel sagedasti muutuma. Kaudselt võib neid kõiki siiski pidada nüüdse Tuleviku eelkäijateks.

Viljandi klubid on võitnud kõigi nende aastakümnete jooksul meistrivõistlustel neli pjedestaalikohta: Viljandi Spartak sai 1954. ja 1955. aastal pronksi ja 1956. aastal hõbeda ning Viljandi Tulevik 1999. aastal hõbeda. Karikavõistluste finaali on Viljandi klubid küündinud samuti neljal korral: 1954. ja 1957. aastal suutis seda Viljandi Spartak ning 1999. ja 2000. aastal Viljandi Tulevik. Seejuures õnnestus Spartakil 1957. aastal oma vastane alistada ja karikavõitjaks tulla. See tulemus, mille saavutamisest möödub homme täpselt 60 aastat, on jäänud seniajani Viljandi täiskasvanute jalgpalli ainsaks suurvõiduks.