Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

PÄEVAKOMMENTAAR Jalgpall tuleb, jalgpall tapab!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Marko Saarm

Viljandi linnavalitsuse liikmel Peeter Allikojal on õigus, kui ta väidab, et jalgpalli teiste spordialadega võrdselt rahastamine linnaeelarvest hävitab siinse spordikooli ja viib unustusse paljud alad, millega noored võivad praegu Viljandis tegelda. Aga sellega ei saa põhjendada või vabandada jalgpallile ülekohtu tegemist.

Jalgpall on Viljandis väga populaarne ja klubi treeningrühmad lapsi täis. See on isegi liiga populaarne, kui vaadata olukorda teiste alade vaatevinklist. Ja ikkagi: see ei ole põhjus, miks peaks jalgpalli kohtlema teistega ebavõrdselt.

Kui jagada olemasolev raha laiali nii-öelda pearaha alusel, mis mulle tundub esmapilgul kõige ausam rahastamise printsiip, ei jää spordikoolile enam sellist summat, et lapsed saaksid valida 13 spordiala vahel. Töötada saaks 30 treenerit ja treenida 800 last. Jalgpalliklubi on kasvanud mõne aastaga nii suureks, et on praegu laste arvu poolest pool spordikooli. Treenereid on seal 12.

Mina olen aastaid tundnud uhkust ja rõõmu, et Viljandi on suutnud säilitada spordikooli, sest aeg on näidanud, et klubisüsteemile üle läinud linnades on spordialade valik kokku kuivanud. Aga jällegi: kas see on põhjus, et üks ala saab teistest selgelt vähem raha? Ilmne on seegi, et rahastussüsteemi muutmiseks tuleb kaasa haarata kogu linna huviharidus. Muusikakool, huvikool ja kunstikool liigituvad täpselt samasse kategooriasse, kuhu spordikool. Ehk siis teoreetiliselt seab jalgpall ohtu ka mõne pillitunni muusikakoolis või ringi huvikoolis.

Võimalusi, mis reeglite järgi ja mille alusel raha jagada, on palju. Võimalik on seegi, et linn seab piiri, kui palju ühe spordiala või huviala harrastajaid ta rahastab. Näiteks võib kehtestada ülempiiri nii, et enam kui 100 lapse tegevust ühel spordialal linn ei toeta ning kui klubis on 400 last, tuleb ülejäänud 300 eest tasuda klubil, lapsevanematel või toetajatel. Eeltoodud numbrid on laest võetud ja näide oleks vaid üks valik sadadest, aga selge on, et praegune süsteem vajab muutmist. Ja loomulikult tähendaksid muudatused, et kõikide linna spordibaaside eest tuleks tasuma hakata võrdsetel alustel ja tegelikke kulusid arvesse võttes.

Volikogu otsuse kohaselt ei maksa jalgpalliklubi oma esindus- ja duubelmeeskonna ning noorterühmade pealt staadionite kasutamise eest linnale renti. Aga järsku peaks? Siis tekiks olukord, kus linn ühe käega annab ja teisega võtab, aga vähemalt raamatupidamise järgi suureneks jalgpallipoistele antava toetuse suurus. Spordikool näiteks maksab oma eelarvest aastas 110 000 eurot spordikeskusele ehk linna spordisaalide ja -väljakute omanikule.

Ettevõtja Rain Hüva nendib oma artiklis, milles ta teeb rahastamispoliitika muutmiseks oma ettepanekuid, et ta uuris pikka aega, miks antakse Viljandi rattaklubile õpilase kohta ligi 900 eurot, tenniseklubile pisut alla 400 euro ja siis lõpuks jalgpalliklubile pisut üle 100 euro aastas, ent seda ei õnnestunudki teada saada. Läbipaistvust ja arusaamist pole.

Mina olen kuulunud rattaklubi ridadesse ja tean, et linn tegi juba hulk aastaid tagasi klubiga sellise lepingu, mille alusel kanti nii-öelda ühe summana üle raha, mis on mõeldud nii laste treenimiseks kui kõiksuguste ürituste korraldamiseks. Lisaks võttis rattaklubi oma kohuseks ümber Viljandi järve kulgeva terviseraja niitmise, nii et sellegi tarvis antav summa tuli klubile.

Aga läbipaistvust tõepoolest ei ole. Kui võõras inimene küsib linnavalitsusest, miks rattaklubi saab just sellise summa, nagu ta saab, siis selget vastust pole. Ei ole eraldi summat rattamaratoni, rattaralli, Eesti meistrivõistluste ega pühapäevaste rattamatkade korraldamise toetuseks. Nõnda jääbki mulje, et rattaklubi saab kogu raha nii-öelda laste pealt.

Ka spordikooli enda treeningrühmad on rahastuse mõttes üsna erineval tasemel, sest tegelikult sõltuvad ühe spordiala võimalused enamasti spordikooli ja vastava ala kohaliku klubi ühisest rahastamisest. Linna raha, lapsevanemate panus ja klubi leitud toetajate eurod – need moodustavad treeningrühma eelarve ja need summad on kokkuvõttes laste peale arvutatuna üsna erinevad.

Muudatusi on vaja ja suure tõenäosusega need tulevad. Pearahale üleminekut hääletas noortespordi rahastamise muutmiseks kokkukutsutud töörühm tänavu ja häältega 11:2 peeti seda halvaks mõtteks. Ega head lahendust ei ole, sest kõiki nüansse ja alade eripärasid ei saa määrusesse kirjutada, aga ilma nendeta saab mõni spordiala kõvasti liiga. Läbipaistvusvajaduse tõttu kaob spordikoolist tõenäoliselt mitu spordiala. Kool ise loodetavasti siiski jääb. Ja nii ongi noortespordi rahastamine seisus, kus ühel pool on jalgpall ja teisel pool ülejäänud spordialad.

Tagasi üles