:format(webp)/nginx/o/2017/05/09/6642645t1h111a.jpg)
/nginx/o/2008/09/24/76930t1ha4d7.jpg)
PÄRNU haigla kvaliteedijuhi magistritöös välja tulnud andmed tõid paljudele kananaha ihule: meditsiini vigade tõttu pidavat Eestis aastas elu kaotama 1500 inimest. Üle 12 000 inimese saavat arsti juures käies kasu asemel kahju.
Tervishoid vajab uuendusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu tavaliselt, vastutajaid pole. Hea vähemalt seegi, et meditsiinitöötajate ja ametnike ringkaitse kiuste on hakatud puudustest rääkima.
JUTT, nagu oleks Eesti tervishoid alarahastatud ja arstide töötasu väike, ei pea paika. 13,4 protsenti riigieelarvest kulub tervishoiule. Ravikindlustussummad on kasvanud. Haigekassa eelarve moodustab riigi maksutulust 18 protsenti, aga kulude kasvust hoolimata pole paranemist märgata.
2009. aasta märtsis tehtud palgauuringute järgi oli arstide keskmine kuupalk 26 498 krooni. Kellele see töötasu väike tundub, peaks mõtlema ameti vahetamisele.
Uuringud on pidanud kesiseks mõju, mida avaldab rahva tervisele raviteenus ehk tohtrite tegevus: eri hinnangute järgi on see 10—20 protsenti. Inimeste elatustaset ja tervishoiu kvaliteeti arvestades on raviteenusele tehtud põhjendamatult suuri kulutusi.
MUIDUGI on hinnangud alati subjektiivsed, sest sõltuvad huvidest. Huvirühmi on tervishoius kolm: patsient, teenuse osutaja ja riik ehk rahastaja.
Patsiendi roll on selles kolmikus kõige väiksem. Teenuse osutaja on boss, kelle käes on valdkonna hoovad. Riigi osa piirdub kraanide keeramisega, maksude kogumise ja raha ümberjagamisega ning isiklikule kasule orienteeritud osapoole saamahimu vaoshoidmisega.
Eesti elanike panus raviteenuse rahastamisse on teistest suurem. Kui New Yorgi osariigis kulutavad elanikud tervisekindlustusele 3—8 protsenti palgast (pensionäridele ja kindlustamata erakorralise abi vajajatele on arsti teenused tasuta), siis Eestis tuleb loovutada 13 protsenti. Raviteenuse kvaliteet pole võrreldav:
ookeani taga on personal viisakas, ravijärjekorda pole, tulemus on märgatav.
Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike ravikulutuste omaosaluse suuruse poolest (24 protsenti). Selle hulka pole arvestatud märkimisväärseid summasid, mida inimesed teevad kvaliteetsema teenuse saamiseks.
Toon näite sageli sisekõrvapõletikku põdeva lähedase inimese kogemustest. Pika järjekorra ja ükskõikse suhtumise vältimiseks eelistab ta eravisiite. 32 eurot tagab talle parema teenuse.
On selge, et raviteenuse kulud Eestis ületavad statistilist tulemit ja selle poolest ei maksa meil ennast heaoluühiskondadega võrrelda.
RIIGI seisukohalt ei ole põhjust tervishoiuga nuriseda: kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Paraku on Eestis tuntav arstkonna soleerimine. Tervishoid peaks eesmärgiks seadma tagada inimestele tervelt elatud aastad, selmet eelistada üht huvirühma.
Ravisüsteemi lisaraha taotlemise asemel tuleks muuta rõhuasetust, teha pööre kvantiteedilt kvaliteedile. Meditsiinisse tooksid oodatud uuendusi haigussümptomite peitmisele (kroonilise vormi kujundamisele) tehtavate kulutuste vähendamine ja ennetuse tõhustamine.