Stagnatsiooni raugalik ja sürreaalne egoism

Margus Haav
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siin on Leonid Brežnev veel rõõmus ja tegus. Tema nimega on seotud terve ajastu. Oma piiritut võimu kasutas peasekretär põhiliselt selleks, et võimul püsida.
Siin on Leonid Brežnev veel rõõmus ja tegus. Tema nimega on seotud terve ajastu. Oma piiritut võimu kasutas peasekretär põhiliselt selleks, et võimul püsida. Foto: arhiiv

Kaheksateist aastat mõõtmatu Nõukogude Liidu ainu- ja isevalitsejaametis püsinud Leonid Iljitš Brežnevi elulugu on iselaadi kombinatsioon raisatud kõikvõimsusest, tipptasemel absurdist ja vastikusega segatud haletsusest.

Venemaa menukas ajakirjanik ja kirjanik Leonid Mletšin, kes on omaenese raskuse all kokku varisenud Nõukogude Liidu põhjatutest rusudest varemgi edukalt ainest ammutanud, käsitleb sedapuhku — ja sugugi mitte üheselt — seltsimeest number üks.

Kõva eeltöö teinud ja hea huumoritajuga autor kirjeldab Ivan Oravat meenutavas mahlakas ja lobedas ilukirjanduslikus stiilis ordenilembese Brežneviga seotud ainulaadse parteiaparaadi kummalist ning sürrealistlikku argipäeva. See karjuvatele vastuoludele rajatud masinavärk poleks tohtinud terve mõistuse järgi päevagi koos püsida!

Ometi ei pääse autor oma nimekaimust kõneldes iseäranis lõpulehekülgedel mööda selgelt hoomatavast kaastundest ja sümpaatiastki. Tasakaalu huvides tasub allikakriitilisel ajaloohuvilisel heita pilk Oxfordi professori Robert Service’i hiljutisse teosesse «Seltsimehed»: selles on kirjeldatud ka Brežnevi neid külgi, millest Mletšin on üle libisenud.

Muheda, natuke lihtsameelse onkli kuvandisse tekib mõra, kui loete, kuidas kirglik kütt Brežnev tulistab huupi just tema tarvis kohale toodud karupoegade pihta. Ka niinimetatud Brežnevi doktriini kehtestamiseks kasutatud jõhkraid vahendeid puudutab Mletšin oma raamatus siidkinnastes.  

Lõpp algas algul

Maailmaajaloost on tuntud tõsiasi, et enamasti teavad paleepöördeid sooritavad usurpaatorid enam-vähem täpselt, mida tahavad võimule pääsedes saavutada. Brežnevil seevastu polnud oma eelkäijat Nikita Sergejevitš Hruštšovi võimult kukutades õigupoolest aimugi, mida ta pooljumala staatusega pihta hakkab, rääkimata mingist konkreetsest programmist.

Vähemasti algul oli tal tõtt-öelda siiras soov midagi muuta. Raske uskuda, aga aastal 1964 oli nägus, naeratav ja heatahtlik Brežnev kõigile vastuvõetav ja igati sümpaatne tegelane. Paraku jättis see, kui hõlpus oli olnud teine riigijuht troonilt tõugata, temasse elu lõpuni painava hirmu, et keegi võib temaga samamoodi talitada. Sestap rakendas ta oma oskused ja energia aega raiskamata võimu säilitamise teenistusse.

Selles oli ta tõepoolest suurmeister: viimased aastad poleks temataoline elav laip tohtinud juhtida isegi aiakäru! Truud seltsimehed hoidsid teda püsti nagu kaltsunukku, sest Brežnevi kukkudes oleksid oma positsioonist ilma jäänud ka nemad.

Hoiatav näide

Pinge ja rahustisõltuvuse tõttu oli peasekretär tegelikult küps juba aastal 1974. Ilmekalt iseloomustab hilisemaid aastaid näide, kuidas Brežnev, hambad ristis, meres ujumas käis, tõestamaks, kui aktiivne ja heas vormis ta on. Mõlemal pool ujus treenitud ihukaitsja, läheduses ulpivas paadis pidasid tal silma peal veel kaks ning kaatris olid akvalangistid ja reanimatsiooniarst valmis peasekretäri päästma ning talle hinge sisse puhuma.

Tõsielust inspireeritud anekdoote oli kompartei juhi kohta liikvel sadu. Igas seltskonnas leidus keegi, kes jäljendas tema segast artikuleerimata juttu. Ja kui arvati, et enam hullemaks minna ei saa, suutis vaimselt ja füüsiliselt kuhtunud Brežnev ikkagi vindi üle keerata.

Lõpupoole peeti silmapaistvaks saavutuseks sedagi, kui parteijuht suutis kõne paberilt enam-vähem arusaadavalt maha veerida. Mõnikord sattus talle pihku vale tekst. Nii rääkis ta kord Bakuus Aserbaidžaani asemel hoopis Afganistanist.

Brežnevi elulugu pakub hoiatava näite selle kohta, mida teeb inimesega võim.

Energilisest ja imposantsest mehest sai kümmekonna aastaga kõiki ja kõike kahtlustav hale inimvare, kelle suurim kirg oli magamine. Ülikanged unerohud panidki talle lõpliku põntsu.

Milleks on siis õieti vaja piiramatut võimu, kui tahetakse vaid mõnusasti magada!

RAAMAT

Leonid Mletšin, «Brežnev»
• Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa
• 504 lk  
• Varrak 2011

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles