Karuhirmus põdraajaja jõhvikarabas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Põdrapäeva korraldanud jahimeeste liidu tegevjuht Ulvi Lomp võttis kõigepealt jahilised kaarekujuliselt kokku, et neile edaspidisest tegutsemisest teada anda.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Septembris Viljandimaa jahimeeste liidu tegevjuhi Ulvi Lombiga vesteldes sain temalt kutse tulla oktoobri keskpaiku Kolga-Jaani maile põdrajahile. «Kui ise jahil ära käid, oskad edaspidi meie tegemistest hoopis paremini kirjutada,» leidis ta.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Politsei kutsub relvaomanikke lube aegasasti uuendama.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala


Möödunud reede hommikul olemegi fotograafiga Viljandis Piiri tänaval jahimeeste liidu maja juures platsis. Sinna kogunevad mitme jahiseltsi liikmed ja üllatavalt palju on nende hulgas näha õrnema soo esindajaid.



Nimi kirja, toidukraam ühe maasturi pakiruumi ja juba sõidamegi Põltsamaa maanteed pidi Kolga-Jaani poole. Saarepeedi teeristis ootame teadjamad inimesed siiski järele, et nende sabas õigesse kohta jõuda.



Enne Kolga-Jaanit silmame ühes teeristis paarikümmet autot: need on kohalikud kütid, kes ülejäänud jahiseltskonda ootavad. Koos nendega aega parajaks tehes kuuleme, et selles piirkonnas liigub peale nelja põdra ringi ka karusid. Ulvi Lomp soovitab jahimeestel nendega kohtumisest hoiduda, meenutades Jõgevamaal aset leidnud juhtumit, kui mesikäpaga silmitsi sattunud kütt tõsiselt räsida sai.



Sündmuskohale, Parika raba kanti viib porine külavahetee. «Kui see tee ära lõpeb, olete päral,» oli kõlanud kohalike meeste õpetus.



Õigesse paika jõudnud, seltskond enam pikka pidu ei pea. Ulvi Lomp kogub kütid



U-kujuliselt enda ümber ja loeb neile sõnad peale, näiteks millised neljast põdrast ennekõike sihikule võtta. Siis kõlab jahisarve hüüd ja ajujaht ongi alanud.



Bosse elukool

Kui fotograaf on arvatud püssimeeste hulka ja pandud seisma kütiliinile, siis mina olen määratud ajajaks, esialgu õpipoisi rolli. Esimeses ajus on minu kaaslased Viiratsi jahiseltsi liige Margus ja tema kaheksakuune laikakutsikas Bosse, kel on parajasti käsil põdraotsimise õpingud.



Margus ütleb, et tegelikult pidi jahile tulema ka Bosse ema, kes oma võsukest treenib, paraku oli ta hommikul ennast rihmast lahti tõmmanud ja loodusesse uitama läinud. «Paar tundi läheb ära, kuni ta oma energia maha jookseb.»



Asjatundmatu inimene võib mõelda, et mis see ajujaht siis ära pole: sammud mööda metsa, hõikad aeg-ajalt oma numbrit ja kuulad kaaslaste omi. Tegelikult kipub ajamine üsna ruttu kontrolli alt väljuma. Mingil hetkel avastad, et ühte kaaslast pole üldse kuulda, teine aga on siinsamas põõsa taga. Siis peab ajaja endale õige koha otsima.



Esimeses ajus satuvadki mehed paremale tiivale kobarasse ja lähimal sihil tuleb taas hargneda.



Bosse tuuseldab mõnda aega meeste vahel ringi ja kaob siis silmist.


Metsaalune on põtrade jälgi, magamisasemeid ja väljaheiteid täis ning Margus arvab, et küllap koer võttis mõne jälje üles.



Üsna pea kõlab kusagil paremal väikese vahega kaks lasku. Veel natuke võsas trampimist ja oleme kütiliinil väljas.



Kui kõik ajajad pärale jõuavad, liigume jahi alguspunkti. Seal selgub, et esimene põder on lastud. See on pulksarvedega noorloom. Et tulistajaid oli kaks, peab täpse laskja välja selgitama lahkamine.



Metsast köitega välja toodud looma lahkamise juures kuulavad kõik suure huviga põdrauurija Jüri Tõnissoni kommentaare. Too ütleb põdramullika vanuseks olevat poolteist aastat, nendib, et kõik tema elundid olid terved, ning võtab mao sisust proove, et vaadata, kas ta on ka kuusekoort närinud.



Kolga-Jaani seltsi liige Virgi Plaks märgib, et oli toda pulksarvedega põtra näinud hiljuti ühel soolakul.



Hirmutaja ärevad hetked


Teises ajus mulle enam hinnaalandust ei tehta: olen nüüd täieõiguslik loomade metsast välja hirmutaja.



Kuni kõik kütid paika pannakse, naudin jõhvikaid, mida mätastelt hulganisti leida võib. Siis saab naaber raadio teel käsu liikuma hakata. Astume üle hõredalt kasvavate mändidega rabalagendiku. Kerge see pole, sest jalad vajuvad paksu samblakihi sisse. Kui pean välja hõikama numbri viis, kostab see nagu varese kraaksatus, sest jõhvikasöömisest on kurk kähedaks muutunud.



Rabast puude vahele jõudnud, tõden pisukese ärevusega, et naabrid on silmist kadunud ja miskipärast on neid ka üha halvemini kuulda. Püüan teistele järele tormata, hoolimata sellest, et saapad kiiresti vett täis valguvad. Alles see oli, kui ma pärast esimest aju meeste ees uhkeldasin, et minu jalad on kuivad!



Metsasihil rihitakse ajajad taas parajate vahedega rivvi ning jääb veel viimane sööst üle raiesmiku. Minust vilksatab mööda metskits.


Kui jõuame uuesti jahimeeste juurde, selgub, et seekord oli lask põdravasikat vaid haavanud. Küttide näod on mornid: looma piinad tuleb kiiresti lõpetada. Jahimees Alo käib ära oma auto juures ja toob kaasa pikakarvalise taksi Ruudi. Mis muud, kui koer kaasa ja haavatut otsima!



Abiks taksi hea nina


Rabametsa sukeldume viiekesi: kolm jahimeest, fotograaf ja mina. Taks kord kaotab jälje, kord võtab selle uuesti üles. Jälitatav teeb suuri ringe ning tekib juba tunne, et ega me teda üles leia. Siis aga on kosta võidukat klähvimist ja viimaks kõlab halastav lask — Alo oli looma leidnud ja tema piinad lõpetanud.



Taks on sõiduvees ja põdrakasukast lendavad karvatuustid. Omanik tõmbab ta eemale. «Muidu hakkab ta end saagi peremehena tundma ega lase sellele enam kedagi lähedale.»



Meile lisandub üks jahikaaslane, kel kaasas tarvilik köis. Põdravasikas ei tundunud küll suur, aga kui me teda neljakesi metsast välja sikutame, on keel varsti vestil ja nahk seljas märg.



Kui saak puu taha takerdub, teatan, et lähen abi järele. Enne teele jõudmist tuleb mul veel üle kraavi sild ehitada. Sealtkaudu pääsevad ka vastutulijad tassijatele appi.



Et päev on tublisti üle lõuna, vahetame meie autos rõivad ja sõidame tagasi linna. Ülejäänud seltskond jääb veel tükiks ajaks metsa, et Jüri Tõnissoni teadmistest osa saada.



Toimetuses leian oma krae vahelt põdrakärbse.

Tagasi üles