Aated elavad edasi

Jaanika Kressa Foto: Elmo Riig

EESTI sõjameeste Sakala ühingu (ESSÜ) igakuised koosolekud algavad hümniga ja ma ei tea teist seltskonda, kes laulaks Eesti hümni samamoodi: peast, südamest ja veel kusagilt. Neis heliseb kaasasündinud, vanemate vere kaudu edasi antud Vabadussõja vaim.

Kui Eesti vabadusvõitlejate liidu ajaarvamine algab aastast 1992, siis ESSÜ on aasta jagu vanem ja Viljandi mehed tähistavad tänavu oma organisatsiooni 20. sünnipäeva.
30. märtsil 1991 tulid kokku 27 Saksa mundris Punaarmee vastu võidelnud endist sõjameest ning valisid kolmeliikmelise juhatuse: Emil Alesma (esimees), Olev Tatar ja Ago Truu. Samal suvel pidas ühing

Ainja järve ääres esimese kahepäevase kokkutuleku, millest võttis osa 32 sõjameest. Korraldaja oli Karksi-Nuia laulumees Boris Takk. See pani aluse traditsioonile.  

Sügisel moodustati osakonnad ka Kõpus, Võhmas, Põltsamaal, Suure-Jaanis ja Abjas. Ühingu esimest aastapäeva tähistati Viljandi kultuurimajas, kus otsustati hakati koostama ühingu kartoteeki. 1992. aastal valmistati liikmepiletid ja sümbolitega pitsat, uus põhikiri kinnitati Viljandi linnavalitsuses aasta lõpul.

1993. aastal asutati Viljandis Eesti Idapataljonide võitlejate klubi (lõpetas tegevuse 2005. aastal), mille aastakokkutulekud, esialgu mitme-, hiljem ühepäevased, peeti maagümnaasiumis. Klubi esimees oli kogu tegutsemise aja Jaan Kuningas, Viljandi meestest kuulus juhatusse Emil Alesma ja revisjonikomisjoni Ago Truu.

Just need Idapataljonide mehed ning ühtlasi Kaitseliidu Sakala maleva taastajad paigaldasid 1998. aasta suvel mälestusplaadi oma sõjaaegsele juhile Alfons Rebasele, tähistamaks tema 90. sünniaastapäeva. Juba tookord kinnitasid vanad sõjamehed plaadi alla seinale ka lilli, Rebase sünnipäeva tähistab ESSÜ jõudumööda seniajani.

1994. AASTAL Emil Alesma ESSÜ esimeheks enam ei kandideerinud ja tema asemele valitud Harald Mäepalu on selles ametis praeguseni. Ometi oli ühing erakordselt uhke ja elujõuline just siis, kui need kaks meest teineteist täiendasid.

«Siis olime hoopis julgemad,» meenutab Mäepalu

ESSÜ kuldaegu, mil Sakala sõjamehed võtsid Viljandi kultuurimaja lava kohalt maha stalinismi sümboli ja osalesid jõuliselt poliitikas. Kuukirja «Vana Sõdur Meenutab» välja andnud Heino Tusti pääses Viljandi linnavolikokku, vanad sõjamehed kirjutasid ministritele ja presidendile märgukirju ning pidasid plaani luua tollase Isamaaliidu sees omaette ühendus.

Paljudele kavatsustele pani piiri meeste kõrge vanus ja nüüd koguneb suurem osa viimseks rivistuseks juba sealpoolsuses.

KUI SÕDA algas, astus Jäneda Põllutöökeskkooli õpilane Emil Alesma vabatahtlikult 183. Idapataljoni liikmeks. Kaks aastat noorem Harald Mäepalu läks samal ajal alles Lihula Keskkooli VIII klassi. Emilist sai rebasekutsikas, kes kaitses kolonel Alfons Rebase juhtimisel Eestit ja Euroopa piire Leningradi all, Volhovi soodes ja Ilmeni ääres.

Haraldi sõjamälestused on pärit Narva jõe joonelt. Ta on nimetanud seda õudusunenäoks ajast, mil Eesti saatus oli juba otsustatud.  

«Nii Ameerika sõdur Vietnamis kui Eesti sõdur Narva all võitlesid kommunistliku režiimi vastu. Meie tegime seda natuke varem, 1944. aastal, kui USA ja Nõukogude Liit olid liitlased ning Balti ja Ida-Euroopa riigid USA ja Inglismaa heakskiidul Stalinile loovutati,» on Emil Alesma kirjutanud. «Vale sea tapsime,» tuletas ta sageli meelde Churchilli sõnu.

Harald Mäepalu on alati leidnud õiged sõnad, olgu siis iseseisvuspäeval Viljandi kohtumaja trepil, Sinimägede kokkutulekul või aatekaaslase kirstu kõrval. Sakala sõjameeste poliitilised avaldused on osutunud prohvetlikuks. Näiteks 2000. aasta lõpul viitasid nad Eesti Vabariigi peaministri ja presidendi poole pöördudes Tallinna linnriigiks kujunemise ohule.

Praegu on ESSÜ nimekirjas 68 meest. Kui palju on veel rivis 1941. aasta vabatahtlikke, ei oska Harald Mäepalu peast ütelda, sest eraldi nende üle arvet ei peeta. Rebasekutsikatest on Viljandimaal igatahes järel vaid Suure-Jaani mees Elmar Kivipõld. Tänavugi võtavad Sakala sõjamehed osa üleriigilisest vabadusvõitlejate kokkutulekust, mis sedapuhku peetakse Tartus. Samuti sõidavad nad koos Sinimägedesse.

Harald Mäepalu ja teised ESSÜ mehed ei kavatse oma elupäevade jooksul püssi põõsasse visata, aga ajaga võidujooks on ebaõiglane ja hakkab lõppema. Tõenäoliselt ei ela eriti palju Teise maailmasõja võitlejaid aastani 2017 ja sellele ongi panuse teinud sulid, kes tõde arhiivides varjavad.

Idapataljoni võitleja, Erna retke mees Ilmar Parmas muretses veel lahkudeski kodumaa tuleviku ja mahajääjate pärast. Ongi läinud nii, nagu ta hoiatas: poliitkorrektsus ja multikulti suruvad meid aasta-aastalt aina sügavamale kotti.

KAS Eesti riik oma vabadusvõitlejaid kunagi ka ametlikult tunnustab? Varjatult ja südames on seda ju tehtud. «Peaminister Andrus Ansip on kuus korda vanu sõjamehi vastu võtnud,» kinnitab Harald Mäepalu.

Samal ajal ei taha ta isegi meenutada sama erakonna eelmist peaministrit, kes väitis omal ajal, nagu polekski Sinimäe lahingud Eesti ajaloo osa, rääkimata tegelasest, kes Lihula samba kallale läks.

Aga võib-olla kasvab kusagil juba uus, praegu veel põlvepikkune Rebane, kes toob eestlased kotist välja. Me ei sünni ju juhuslikult ega tühjale kohale, vaid tuleme siia ilma, kandes oma esivanemate geene.

Ka ESSÜ mehed elavad igavesti oma järeltulijates ja sama aate kandjates. Võitlus ei lõpe kunagi.