Mulgi vald – valik paigalseisu ja arengu vahel

Mati Ilisson Foto: Elmo Riig

ABJA VALLAVOLIKOGU liige Jüri Patune keskendus 31. augustil Sakalas avaldatud arvamusloos «Mulgi valla võimalikud juhtimismudelid» kahele mudelile, mis mõjutavad ühinenud valla edasist käekäiku. See innustas mind kaasa rääkima. Olen Jüriga nõus, et valla edasine areng nõuab senisest tunduvalt rohkem koostööd ja kaasamist ning senine jäigalt koalitsiooni ja opositsiooni piire hoidev juhtimisviis ei ole kestlik.

Mis sunnib muutma iganenud juhtimismudelit, arenguid pärssivates suundades liikumist ja priiskavat vallajuhtimist – see on saabuvate valimiste võtmeküsimus.

Suure tõenäosusega valitakse praeguse juhtimismudeli eestvedajad ka ühisesse volikogusse ja naiivne on arvata, et valimistulemuste väljakuulutamise järel inimesed juhina ümber sünnivad. Olukorra muutmine eeldab liidreid, kel on selge tulevikuvisioon ja head juhioskused ning kes suudavad olla tunnustatud eestvedajad. Oma valiku tegemisel tasub kõigil sellele mõelda. Õnneks on valimistel kandideerijate arv piisavalt suur.

OLEN ÜHINEMISPROTSESSI kõrvalt jälginud ja see on tekitanud minus nukrustunde. Vägisi kipub mõttesse küsimus liitumisotsuse ajendist. Kas see oli riigi sund, soov saada riigi toetust või midagi muud? Ma ei ole märganud siirast soovi keskenduda piirkonna arengule ja inimeste elujärje parandamisele.

Millest selline arvamus?

Ühinemisprotsessis lepiti kokku miinimum, sealhulgas ühist arengut killustav prioriteetsete investeeringute kava ja juhtimisstruktuur. Strateegilised otsused jäeti uue vallavolikogu teha. Ühinemislepinguga, mis keskendub nelja piirkonna eraldiseisvuse kinnistamisele ja vallajuhtidele turvatunde tagamisele, kärbiti uue volikogu võimalusi. Muudatuste tegemiseks on vaja kahe kolmandiku volikogu liikmete toetust.

Ühise arengukava väljatöötamiseks oli enam kui pool aastat aega. Seda ei soovitud.

Selline lähtepositsioon ei ole hea. Ärimaailmas ei alusta ükski edukas ettevõte tegevust ega palka personali enne, kui sihid on selged, äriplaan valmis ning teenused ja nende pakkumisega seonduvad protsessid välja töötatud.

MIS SAAB ühinenud vallast?

Võimalusi on laias laastus kolm: saavutada korralik arenguhüpe, tiksuda mugavustsoonis ja lasta ennast kaasa vedada elukeskkonna halvenemise ja ääremaastumise trendil või veel hullem, kiskuda üles omavahelisi konflikte, suutmata leppida kokku olulistes asjades. Eks lähiaeg näita, mis suunas asjad liikuma hakkavad.

Pean tähtsaks arenguhüpet ja peatun mõnel teemal, mis aitaks seda teha.

ESITEKS: elanikkond. Kui me ei saa pidama elanikkonna vähenemist või ei võta pikemas perspektiivis eesmärgiks selle kasvu, on ülimalt keeruline rääkida kestlikust arengust ja elukeskkonna paranemisest.

Tihti kuuleme öeldvat: «Me ei saa siin midagi teha.» Mina sellega ei nõustu. Kui soovime selles vallas positiivseid lahendusi, peame keskenduma küsimustele mida? ja kuidas?.

TEISEKS: ettevõtluskeskkond ja investeeringud. Minu arvates on ettevõtluskeskkonna toetamine piirkonnas puudulik. Vallajuhid on suhtunud teemasse leigelt või eiravalt, sest õigusaktid sellega tegelemist ei nõua. Kui me soovime edusamme, tuleb teha suhtumises kannapööre ning töötada koos piirkonna ettevõtetega välja strateegia ettevõtluskeskkonna parandamiseks. Samuti tuleb otsida võimalusi investeeringute toomiseks piirkonda.

Nagu paljud teavad, on Põhjamaade heaolu aluseks omavalitsuste panus ettevõtluskeskkonna parandamisse. Paraku oleme jäänud maha ka oma naabritest: Lätis astutakse ettevõtluskeskkonna toetamiseks mitmesuguseid samme. Näiteks Ruhjal on rahvusvahelised koostöösuhted kuue linnaga, kusjuures ärikontakte ja kaupu suudetakse vahendada ka Jaapanisse.

KOLMANDAKS: teenused. Kõik valla pakutavad teenused tuleb uutest oludest lähtudes üle vaadata, leppida kokku ühistes eesmärkides ja otsida lahendusi, mis toovad kaasa uue kvaliteedi.

Võtame näiteks sotsiaaltöö. Enne Karksi-Nuia linna ja Karksi valla liitumist 1999. aastal oli Karksi-Nuias 2400 elaniku juures kaks sotsiaaltöötajat ning mõni lepinguline hooldustöötaja. Tegutses ka ühiskondlikel alustel supiköök. 

Ühinenud Karksi vallas on 3300 elaniku juures ainult üks sotsiaaltöötaja. Territooriumi kasvu ja ühiskondliku transpordi korralduse halvenemise tõttu on olukord tunduvalt kehvem.

Naabritel Lätis kehtib selge printsiip: üks sotsiaaltöötaja 1000 elaniku kohta. See võimaldab kõrgemat kvaliteeti nii mahult kui sisult (näiteks spetsialiseeruda eri sihtrühmadele).

Häid ja ühtseid lahendusi vajavad ka muud teenused, olgu see haridus, vaba aeg, teede võrk või midagi muud.

NELJANDAKS: organisatsioon ja juhtimine. Kujunenud olukorras tuleb paralleelselt keskenduda kiirele ühise arengukava väljatöötamisele ja ühtse organisatsiooni toimimise korraldamisele. Vähem kui 8000 elanikuga vald ei vaja suurt juhtimisaparaati, keskenduda tuleb sellele, et jätkuks võimalikult heal tasemel spetsialiste ja oleksid tagatud kvaliteetsed teenused. Ühinemislepingus kokkulepitud nelja abivallavanemaga juhtimismudel on selge priiskamine.

VIIENDAKS: vallakeskus. Olles kokku puutunud mitme riigi omavalitsusreformiga, arvan, et keskusel on oluline roll valla arengu tagamisel. Tähtis ei ole, mitu kilomeetrit on ühest või teisest talust, külast või asulast valla keskusesse, vaid keskuse sotsiaalmajanduslik võimekus, demograafiline olukord ja pakutavate teenuste kättesaadavus. See, kuidas ja millistes kohtades elanikele teenuseid osutatakse ning kus volikogu koosolekud toimuvad, on kokkuleppe küsimus.

Näiteks Taanis analüüsiti enne reformi põhjalikult, millisel linnal on kõige paremad eeldused olla võimekas arengukeskus. Enne ühinemist olid kokkulepped kõikide keskuste kohta olemas.

Eestis tegi minister Siim Kiisleri eestvedamisel moodustatud ekspertkomisjon aastatel 2012-2013 põhjaliku tõmbekeskuste analüüsi. Meie piirkonnas langes valik Karksi-Nuia kasuks. Ka praegu räägib enamik argumente vallakeskuse Karksi-Nuia toomise poolt. Lisaks muule ei vaja see suuri investeeringuid ehitusse. 

KOKKUVÕTTES: et asjad õiges suunas liikuma saada, tuleb kaotatud aeg kiiresti tasa teha. Ühinemine peab tooma kaasa arengu ja heaolu suurenemise nii praegustes vallakeskustes kui ka külades, olgu selleks Laatre, Kamara, Sarja, Uue-Kariste, Õisu, Tuhalaane, Lilli või mõni teine küla. Iga inimene peab elukohast olenemata tundma, et asjad liiguvad paremuse poole ja ühinemisest on kasu.

Nii et seekordsetel valimistel on eriline kaal. Milliseks kujuneb valla saatus, sõltub meie valikutest ning soovist anda oma panus kodukoha arengu hüvanguks.