Kokkuhoid Viljandi moodi

HEITLIKU SUVE keskel avastasin, et Viljandi Metsakalmistu hauaplatsile istutatud lilled, mis pidanuksid õitsema sügiseni, olid lõplikult närtsinud. Ostsin uued taimed ja kui need olid mullas, läksin kalmistuvahi majakese juurde paagist kastmiseks vett võtma.

Veenõud olid kadunud. Ja selgus, et kalmistuvahtigi pole enam ametis.

Kunagi töötas sellel surnuaial legendaarne Henn Pokk, kes teadis iga nurgakest hooldusalusest territooriumist ja võttis oma kohustusi ülimalt tõsiselt. Ka tema ametijärglase Janek Eksi tööga võis igati rahule jääda: kõik probleemid said lahenduse ja mõnigi murelik kalmistul käija leidis temas sõbraliku kuulaja. Eksi ajal toodi kalmistuvahi maja kõrvale ka suured veekanistrid, sest eakatel või muidu viletsa tervisega inimestel käib üle jõu kanda kastmisvett kalmistu teises servas asuvast tiigist.

Kui tiigi äärde (nimelt tiigi äärde, mitte surnuaia sellesse ossa, kus veevõtukohta pole) ehitatud kaevu juurest kastmisveega tagasi tulin, nägin naisterahvast seismas õnnetu ilmega hiljutises veeanumate paigas, käes tühi plastpudel. «Kallasin terve liitri eelmise platsi peale ära. Oleks ma osanud uneski aimata, et siin enam vett ei ole! Kaevu juurde kõndijat minust pole,» kurtis ta.

TEGELIKULT POLE KÜSIMUS vaid vanurites, kes ei jõua kastekannu tassida. See on hoopis kultuuri(tuse) ja mälu(kaotuse) küsimus.

Mäletan, kuidas käisin lapsena vanematega perekonna hauaplatsi korrastamas, lillekimbuke näpus. Eluaeg on meeles ema õpetussõnad, et surnuaial ei joosta ja isegi ei räägita valju häälega, sest neil, kes on läinud, tuleb lasta rahus puhata.

Esivanemate austamine on eestlastele omane ammustest aegadest. Praegune surnuaiakultuur tuli meile küll Saksa mõisnikega, kes hakkasid kirikute ümber rajama eraldatud ja hooldatavaid hauaplatse, aga oleme selle kombe nagu mõne muugi asja säilitamisväärsena omaks ja praegusesse ellu kaasa võtnud.

Eestlane ei kujuta lähedaste viimse puhkepaigana ette Ameerika filmidest nähtud suurt heinamaad, kus on hauakivid reas ja kuhu kord aastas lillekimp asetatakse. Meile ei sobi ka liiga uhkeldavad matmispaigad. Tahame lihtsalt platsi oma lillepeenra ja kalmukiviga. Omaste hauapaiga eest hoolitsemine on lohutus elavatele ja hingeline side lahkunutega. Selle leiavad ka noored, kui nad sinna lähevad. See annab neile eluks jõudu ja tuge, isegi kui nad seda kohe ei mõista.

Tuntud rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe ütleb, et kalmistu on tõeline rahupaik, kus igapäevamured otsekui kaovad: lähed sinna, istud pingile, mõtled. Puud kohisevad pea kohal ja lindude laul rahustab. Ta toob üha süveneva inimestevahelise võõrandumise näitena meilgi moodi läinud lemmikloomade kalmistud: lähedane hing, kas või loomake, peab inimesel olema, ilma ei saa.

Tänapäeval peaks olema iseenesestmõistetav, et surnuaial on tööriistad, käepärane kastmisvesi ja liiv. Ning ametis töötaja, kes vajaduse korral aitab ja asju ajab.

Seadus näeb ette, et igal kalmistul peab olema üks veevõtu koht. Viljandis on see nõue formaalselt täidetud, kuigi paljudel kalmistulkäijatel tegelikku võimalust lilli kasta ei ole. Ka Vana kalmistu kaev töötab nii, nagu juhtub, ja sealt vee saamine on väga tülikas. Oli ka seal kaugemas servas üks veenõu, mis praeguseks on kokkuhoiu eesmärgil ära viidud. Nii kõnnivadki inimesed, veepudel kotis, ja jagavad kuivavatele taimedele tilkhaaval juua.

Koondatud kalmistuvahi asemel võib ju lahke olekuga naisterahvas linnahoolduses tsentraliseeritult mobiilile vastata ja dokumente vormistada, aga ka kõige parema tahtmise korral ei suuda ta olla kõigi kalmistute perenaine, kes hoiab asjadel põhjalikult silma peal. Tema käe all töötasid suvel õpilased, kes riisusid kalmistutel lehti ja muud prahti. See on kiiduväärt ettevõtmine, aga kahjuks sellest ei piisa.

Linnahooldusest võib saada ka telefoninumbri, millelt saab ühendust ühe koondatud kalmistuvahiga, kes on loonud oma firma ja pakub hooldusteenust. Liivakoormaid kalmistule enam ei tooda.

UURIDES, KUIDAS ON lood mujal, helistasin Pärnu linnavalitsusse. Sealne heakorraspetsialist ütles, et kalmistuvahtide vallandamine pole neil isegi jutuks tulnud, sest igal üksusel peab olema perenaine või peremees, kes hoiab asju korras ja suhtleb inimestega. Ka tööriistad ja kastmisvesi peavad olema lihtsalt kättesaadavad. Liiati on Pärnus palju muinsuskaitsealuseid haudu, mida tuleb eriliselt hooldada.

Huvitav, kas uhke minevikuga Viljandis selliseid haudu pole? Kulu, mis kaasneb paari-kolme kalmistuvahi palkamisega ning kastmisvee ja liiva mõistliku kättesaadavuse tagamisega surnuaedadel, on linnaeelarve taustal üpris väike. Hea tahtmise korral oleks see summa kergesti leitav. Seega taandub küsimus linnajuhtide eelistustele ja suhtumisele. Praegused valitsejad on kulutanud maksumaksja raha lahedalt näiteks selleks, et külastada järjekordseid eksootilisi sõpruslinnu, aga hoidnud kokku sealt, kus moraalne inimene ei koonerda.

On vana tõde, et inimese kohta räägib selget keelt see, milline näeb välja tema esivanemate hauaplats. Tõmmates siit laiema paralleeli, võib öelda, et omavalitsuse kohta ütleb nii mõndagi suhtumine kalmistutesse.