Vaba mõte. Kas maailm on valmis saanud?

Kui lapsepõlvenostalgia kõrvale jätta, ei olnud nõukogude ajas midagi toredat. Kollane kaljavaat, 20-kopikaline plombiir ja kassettmagnetofon. Ohka või igatsusest kopsud nina kaudu välja. Tegelikult ujusid kaljavaadis rotilaibad, jäätis oli mitmekordse sulamise järel pehme kattepaberiga mingiks lahtiharutamatuks känkraks muutunud ning kassetikas keerlesid mikrofoniga salvestatud haledat monoheli kriuksuvad ja vilistavad, MK-60 nime kandvad jõledused.

Aga tühja sellest. Lapsepõlv on lapsepõlv ning mida laiemaks aeg nooruse ja oleviku vahel kuristiku käristab, seda kaunimaks mälestused muutuvad. Kuulake teinekord memmi ja taate, kes on oma kiiktooliga vanale vaibale kaks sügavat triipu sisse koogutanud. Oi, nad jutustaksid, kui vaid kõrvu jaguks ... 

Teate, ma ei taha tegelikult üldse rääkida põlvkondade vastandumisest, küll aga vastandumisest üldisemalt. Miks on nii, et kõik, mis seljataha jääb, muutub roosaseguseks ninnu-nännuks, aga siin ja praegu lihtsalt ei tohi okei olla? Igas kuramuse pisiasjas tuleb valida pool. Ja mitte ainult. Kohe tuleb leida keegi, kes arvab teisiti, ja kukkuda tampima.