Arstid ei tea midagi, poliitikud varastavad, ajakirjanikud...

Rannar Raba Foto: Elmo Riig / Sakala

Mu neer hulgub. Mul on hulkuv neer. On hakanud ringi laskma nagu raisus tüdruk,» teatas Juhan Smuuli kirjeldatud polkovniku lesk tohtritele, kes haigusloo täiendamiseks tema kaebuste järele pärisid.

«Kui arstid tegid kuuldu peale suured silmad ning palusid selgitada, kus nimetatud organ hulkuda suvatseb, täpsustas patsient, et esialgu veel keha piires. Ta teadis rääkida sama haiguse käes vaevlevast Viljandi mehest, kelle neer käivat igal ööl tiiru Vastseliinas.

Tõepoolest. Arstiteadus on üks valdkond, mille puhul leidub alati «asjatundjaid» mitu korda rohkem kui haritud spetsialiste. Hüüatus «Arstid ei tea midagi!» on kõlanud tuhandete suust ühtviisi veendunult mis tahes riigikorra ajal.

Samamoodi kui polkovniku leses elas vankumatu usk neerude seiklusrikastesse rännakutesse, püsib paljudes veendumus, et poliitikud — vähemalt suur osa neist — on valelikud vargad ning vaielda pole seejuures millegi üle. Määri meega või nuhtle vitsaga, nemad usuvad ikka, et kui inimene on kord juba linnavolikokku või parlamenti pääsenud, räägib ta ühiskondlikest huvidest pelgalt hõredaks suitsukatteks omakasu ajel sooritatud sigadustele. Ausaid poliitikuid lihtsalt pole ja jutul lõpp!

Üsna laialt on levinud ka teine äärmus — inimesed, kes pimesi usuvad ühe või teise poliitilise figuuri eksimatusesse. Nende usalduse pälvinud poliitikud võivad jaanitule paistel kas või Muammar Gaddafiga tantsu keerutada, reiting sellest ei muutu. Fännid jäävad kõigest hoolimata fännideks.

Ajakirjanduse ja ajakirjanikega on laias laastus samamoodi: ükskõik millise avaliku debatiga ka tegu poleks, varem või hiljem juhib keegi jutuotsa kasumiahnetele meediaärimeestele ning nende huvisid teenivatele leheneegritele. Ja häda neile, kes julgevad rääkida, et suurem osa ajakirjanikke järgib ametieetikat ega lase ettevõtte omanikul lugude sisu omatahtsi vormida!

Pole parata, massid armastavad mustvalgeid olukordi ega viitsi jännata pooltoonidega. Nii on lihtne, nii on intrigeeriv.

Muidu ükskõiksevõitu eestlastes lööb temperament lõkkele siis, kui neile pakutakse võimalust valida poolt — vastanduda kellelegi. Raske öelda, kas seesugune kirg tuleneb ahistavast ajaloost, mis pole meil just ülearu sageli lubanud otsustada, kelle poolel sõdida. Aga kui valik on kord juba tehtud, oleme oma sammu õigustuseks valmis uskuma ning rääkima mida tahes.

Võib-olla on asi minus, aga olen hakanud viimasel ajal täheldama, et tõe ja õiguse poole püüdlemine ei ole avalikus arvamusruumis kaugeltki alati esmatähtis. Aina enam antakse vaba voli emotsioonidele.

Üha vähem süvenetakse taustasse, sest see nõuab aega, mida meil teadupärast pole.

Emotsionaalsust on lihtne õigustada, sest tunded on alati ehtsad. Andrus Veerpalu dopinguskandaalile järgnenud reaktsioone võib siinkohal pidada lausa õpikunäideteks.

Olgu kindluse mõttes vahelepõikena öeldud, et minul puudub igasugune ambitsioon hakata Eesti ajaloo ühele suuremale spordimehele hinnangut andma — olgu siis hukkamõistvat või toetavat. Eestlasena tunnen juhtunu pärast valu, ent pelgan võtta seisukohta, sest ei ole piisavalt asjatundlik.

Nii nagu mul pole selles loos õigust olla hukkamõistja, ei tõusnud mu käsi ka suhtlusvõrgustikus Facebook ühinema kampaaniaga «Usun Andrust!».

Küll aga võin tunnistada pettumust, mis valdas mind pärast suusaliidu kurikuulsat pressikonverentsi autos raadiokanaleid klõpsides. Tajusin, kuidas avalik arvamusruum pööras minut-minutilt aina ägedamalt dopinguteema päevavalgele toonud ajakirjanike vastu. Ehkki mul pole just sageli võimalust päeval raadiot kuulata, olen ammu aru saanud, et lahmimine ja rumalus on kõikvõimalike «Vinguviiulite» ja «Vox populite» pärisosa. Seekord tajusin esimest korda pimedat raevu, mis päädis otse-eetrisse paisatud tapmisähvardustega, tulistest solvangutest rääkimata.

Näis, et paljud eelistanuksid edasi elada õndsas teadmatuses, selle asemel et kahele positiivsele dopinguproovile otsa vaadata. Seepärast pöörati pahameel avalikustajate vastu, kaalumata, kas selleks on piisavalt põhjust.

Olles aastaid ajakirjanikuna töötanud, usun end enam-vähem aduvat, millistest emotsioonidest saadetuna eesti meedia üht või teist kuuma teemat käsitleb. Dopinguskandaali puhul nägin eeskätt muret ja hämmingut ning sihilikku vaoshoitust. Tõtt-öelda käsitlesid ajakirjanikud nii suusakuninga kui valetamise tee valinud suusaliidu teemat siidkinnastes. Lääne-Euroopas, sealhulgas palju kiidetud Skandinaavias, olnuks samasuguse uudise peategelased tükkideks nokitud. Eestis midagi niisugust ei juhtunud, kuid auditooriumi reaktsioon oli ikkagi trotslik ja süüdistav.

Võib lõputult vaielda, kas pisaraid pühkivat spordimeest oli ilmtingimata vaja näidata teleuudistes ja ajalehtede esiküljel. Arvatavasti mitte. Ometi pole mõtet salata, et see oli kurikuulsa päeva emotsionaalseim ja pildiliselt tähendusrikkaim avalik (!) stseen. Vaevalt saanuks selle varjamine kuidagi Andrus Veerpalu ja tema lähedaste läbielamisi leevendada, sest need olid selleks ajaks juba niigi rängad. Aga mida arvanuksime tagantjärele ajakirjanikest, kui nad oleksid kollektiivselt asunud juhtunut pehmendama?  

Mõelgem, kas me tahame õhtul teleri ette istudes küsida: «Mida nad täna näitavad?» või: «Mida nad täna näitamata jätavad?» Viimane variant peaks nõukogude aega mäletavatele inimestele hästi tuttav olema.

Mulle meeldib mõelda, et elame läbipaistvas vabas riigis, kus ajakirjanduse asi ongi väsimatu järjekindlusega avalikustada. Avalikustada võimalikult palju, võimalikult kiiresti ja võimalikult vahetult. Hinnangute andmine on juba omaette teema.

Tõsi, Andrus Veerpaluga juhtunut ei saa panna ühte patta korrumpeerunud linnaametnikest või räpasest ärist rääkivate uudistega. See pole kitsalt ühe sportlase ja tema meeskonna probleem. Vaese ja väikese rahvana on meil vähe võimalusi tunda end suuremate naabritega võrdväärsena. Ometi januneme meiegi austuse järele, ihkame olla tegijad. Seepärast on sportlaste saavutustel meile eriline tähendus, mida suurtes spordimaades ei suudeta iial mõista.

Niisiis oli üldrahvalik šokk vältimatu ja loomulik. Ent hoop osutus ootamatult valusaks. Koguni nii valusaks, et paljud ei mõistnud sellele vastata teisiti kui sõnumitoojat rünnates.

Põhimõtteliselt pole eelnevas midagi ennekuulmatut. Peaaegu kõigis viimase sajandi jooksul inimese põhjustatud üleilmsetes vapustustes on meedia otseselt või kaudselt oma vitsad saanud. Juba Titanicu uppumise peapõhjuseks peeti soovi pääseda

ookeani rekordiliselt kiire ületamisega ajalehtede esikülgedele ning printsess Diana hukkumises tehti purjus autojuhi asemel peasüüdlasteks agressiivsed kõmupiltnikud.

Tahtmata astuda üldistuste libedale teele, söandan siiski ennustada, et järgmiste suurte pahanduste puhul lähtub avalik arvamus veelgi enam esmastest pealiskaudsetest emotsioonidest. Ajakirjanikel tasub selle kõige keskel tulevased sahmakad küllap juba aegsasti palga sisse kaubelda. Ükskõik kuidas nad ka ei toimiks, pooltes surmapattudes jäävad igal juhul süüdi.

Ja arstid ei tea ka tulevikus mitte midagi:)