«Salaste laulupidu» toob lavale nuhkide galerii

Kaadritöötaja, kahepalgeline meremees ning tõsimeelsed nuhid Andres Lepiku, Aarne Soro, Margus Vaheri ja Arvi Mägi kehastuses.

FOTO: Jaanus Laagriküll

Mikk Mikiveri käe all 1980. aastate algul lavale toodud ja (teatri)ajalugu teinud Jaan Kruusvalli näidendid «Pilvede värvid» ja «Vaikuse vallamaja» said nüüd Ugalas järje Peeter Tammearu lavastatud «Salaste laulupeoga».

Kui kaks esimest näidendit kajastasid äsja okupeeritud Eesti ränka elu, siis «Salaste laulupidu» käsitleb natuke hilisemat aega, ühte 1975. aasta päeva. Jaan Kruusvall on osavalt ja kasvava pingega kujutanud KGB koputajate kokkusaamist, mis leiab aset laulupeoaegses Tallinnas.

Vaevalt on niisugune üritus ajalooliselt tõepärane, küll aga pakub selle kujutamine kirjanikule ja lavastajale põnevaid võimalusi, laseb meelde tuletada, et inimene pole sugugi üheülbaline, ja sedagi, et tõenäoliselt on meie kõigi tutvusringkonnas mõni omaaegne usin nuhk.

Eestis pole tehtud sellist puhastust nagu näiteks Saksamaal, kus kõik Stasi agendid olulistelt töökohtadelt kõrvaldati ja ametisse ei jäetud ühtegi Saksa Demokraatliku Vabariigi ajal karjääri teinud kohtunikku.

Meil ruulivad «endised» endiselt. Eesti Vabariik oli ammu ametlikult taaskehtestatud, kui avaõigusliku televisiooni ekraanil võis näha pugejalikku intervjuud ülbitseva Rein Sillariga.

Olen kaugel sellest, et õhutada häbiposti lööma kõiki vastu tahtmist agentideks värvatud inimesi, kellest paljud ei teinud kaaskodanikele kindlasti eriti palju halba. Olnu ees silmi kinni pigistada aga ei saa. 

Jaan Kruusvall toob publiku ette galerii tüüpe, kes üht- või teistviisi alatusse ametisse sattusid.

1995. aastal kirjutatud  näidendit pole kerge lavastada. Etendusel peab olema kindel sõnum, millest saavad aru ka nooremad vaatajad, ent ühtlasi peab see olema haarav.

Paraku on esimene vaatus üsna tuim, et mitte öelda igav. Pärast vaheaega saab laval toimuv hoo sisse, aga ikka jääb tunne, et midagi on puudu — kirjaniku tekstile ei ole antud lisaväärtust ja veenvat tõlgendust.  

Autor ei ole määratlenud näidendit komöödiana, ehkki ühes arvustuses on seda nõnda nimetatud. Komöödia (või farsi) elemente selles küll leidub, aga tegelikult on tekst realistlik: tollane elu oligi niisugune, kas me tahame seda mäletada või ei.

Poleks ime, kui rinnamärgid «Otlitšnõi tšekist» oleks pärast jagamist tõepoolest tagasi korjatud, sest need võinuksid reeta omaniku tegevuse. Rinda sellist «tunnustust» vaevalt keegi oleks pannud.

Tolle aja absurdsust kajastab ka trükitud laulupeokava, milles Leninit ja parteid ülistavad laulud ei olnud sugugi viimasel kohal.

Lavastuses on mitu head näitlejatööd. Esmajoones tuleks nimetada Meelis Rämmeldit ja Andres Lepikut. Esimene ilmutab suurepärast ümberkehastumisvõimet, kuid tema tegelase võinuks kavandada salapärasema ja pinget tekitavamana — pole kahtlust, et Rämmeld saaks selle edastamisega hakkama.

Kahju on sellest, et Allan Noormetsa mõõtu tegija peab Tallinnast kohale sõitma lihtsa räuskava pisirolli pärast.

Natuke lihvimist ning täpsemad rõhuasetused annaksid näitlejatele kindlama pinna, tõstaksid etenduse pinget ning suurendaksid publikuhuvi.

NÄIDEND
Jaan Kruusvall, «Salaste laulupidu»
• Lavastaja Peeter Tammearu
• Kunstnik Jaak Vaus
• Osades Margus Vaher, Arvo Raimo, Aar­ne Soro, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Meelis Rämmeld, Luule Komissarov, Andres Lepik (külalisena), Allan Noormets (Tallinna Linnateater), Triinu Meriste, Andres Oja, Kiiri Tamm ning kultuuriakadeemia tudengid Hendrik Vissel ja Rait Õunapuu
Allikas: Ugala

Tagasi üles