Marko Pomerants: riik ei saa aidata

Marko Suurmägi
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu liige Marko Pomerants nentis, et kui süüdimõistetul pole raha kahju hüvitamiseks, ei saa ka seadusandja aidata.
Riigikogu liige Marko Pomerants nentis, et kui süüdimõistetul pole raha kahju hüvitamiseks, ei saa ka seadusandja aidata. Foto: Elmo Riig / Sakala

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants nentis Helju Pelju looga tutvumise järel, et kui süüdlasel pole oma pahateo hüvitamiseks raha, ei saa ka riik ohvrit aidata.

Helju Pelju juhtumi põhjal jääb mulje, et riik võib küll varga üles leida ja kohtus süüdi mõista, kuid ohvrit aidata ta ei suuda. Marko Pomerants, kas olete selle väitega nõus?

Kõnealusel juhul on positiivne, et kriminaalmenetluses on suudetud süüdlane välja selgitada. See ei olnud ka kaelamurdev ülesanne. Kui isik on süüdi, mõistetakse talle karistus ja kohustatakse teda hüvitama kuriteoga tekitatud kahju.

Eesti õigussüsteem võimaldab ohvriabi seaduse alusel maksta hüvitist Eestis toime pandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele. Varavastase kuriteoga (kõnealune juhtum — toimetus) tekitatud kahju hüvitamisele ei kuulu ja vargusega tekitatud kahju tuleb hüvitada sel isikul, kes kahju tekitas. See on ju ka loogiline.

Kui inimesel ei ole töökohta ja sissetulekut või vara, millele sissenõue pöörata, pole varavastase süüteoga kahju kannatanud inimese abistamiseks paraku võimalust.

Kas inimest, keda on kümne aasta jooksul 12 korda varguste eest kohtus kriminaalkorras süüdi mõistetud ja rahalise karistusega karistatud, peaks ka 13. korda samamoodi karistama?

Ma arvan, et selle küsimuse puhul oleks mõistlik kommentaari küsida prokuratuurilt.

Karistusseadustik sätestab karistuse varguse eest. See sisaldab ka võimalust võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui seda on tehtud korduvalt, mõista alternatiivina rahalisele karistusele kuni viieaastase vangistuse.

Sellise kokkulepped ja kohustused süstemaatiliselt täitmata jätva isiku puhul tundub prokuröri pakutud kokkuleppemenetlus formaalse asja kaelast ärasaamisena. Kohtunik on sellega kaasa läinud.

Tegemist on kohtu otsusega, kohus on pidanud õigeks lahendada prokuratuuri ja süüdistatava taotlusel kriminaalasi kokkuleppemenetluses, milleks annab võimaluse seadus. Kokkuleppemenetluse kohaldamine on välistatud, kui kannatanu sellega ei nõustu. Temal on õigus anda nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamiseks või sellest keelduda, anda arvamus süüdistuse ja karistuse ning süüdistuses nimetatud kahju suuruse kohta.

Helju Peljut ärritab enda sõnul kõige enam see, et oma õiguste eest seismiseks pole mingeid seaduslikke vahendeid. Kas teie arvates on ta jätnud ehk midagi tegemata? Kas teil on mõni soovitus, mida ta veel ette võtta võiks?

Tundub ilmselt targutamisena, aga probleem sai ju alguse sellest, et võhivõõrad inimesed said tema enda teadmisel tema kodus tegutseda.

Kordan, kriminaalmenetluse seadustiku järgi on kannatanul õigus anda nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamiseks või sellest keelduda ning anda arvamus süüdistuse ja karistuse kohta.

Minu soovitus on, et inimesed, kes satuvad kannatanu või tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse, otsiksid kohe abi õigusteadmistega inimestelt, kes neile kõiki asjaolusid selgitaksid.

Kas kõnealusest juhtumist lähtudes on seadustes teie meelest lünki, mida riigikogu peab täitma, või on paratamatult selliseid juhtumeid, kus riik ei suudagi lõplikku õiglust jalule seada?

Kindlasti ei saa seaduste tegija võtta endale kohustust töötada välja vaid selliseid seadusi, mille rakendamine tagab õigluse. See on ebareaalne ja õigluse mõiste on väga subjektiivne.

Klassikaline näide on siin noored surmakutsarid, kelle autosõit on kustutanud mitme inimese eluküünla. Seadustes on enamasti kirjeldatud valikud. Küsimus on nende rakendamises ja kohaldamise praktikas.

Eestis mõistab õigust kohus ning seadusandlikul võimul ei ole õigust ega pädevust kohtuvõimu tema otsustes mõjutada. Kui süüdimõistetul ei ole raha kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks, ei saa ka seadusandja aidata.

Küll oleks Helju hing ilmselt rohkem rahul, kui varas oleks saanud reaalse vabaduskaotuse. 5000 krooni tagasimaksmist ei saa garanteerida aga miski vägi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles