Kui kirjandust teevad televisioon ja pangakonto

Jelena Skulskaja rääkis, et eesti kultuuri vedas ta kättpidi Juku-Kalle Raid, kes paistab silma vene kultuuri hea tundmisega. Foto: Aivar Aotäht

Kolmapäeval esines Viljandi linnaraamatukogus Eesti vene kirjanik Jelena Skulskaja, meie inimestele eelkõige ajakirjanikuna tuttavaks saanud särav ja oma seisukohtades kindel daam.

Kõigepealt arutles ta teemal, milline õieti on praegusaja vene kirjandus. Kuigi mastaabid ja ilmselt ka temperament on erinevad, näisid probleemid olevat meie omadega üsna sarnased: ühel või teisel moel jõuavad trükki kaheldava andekusega kirjutajate teosed.

Igavlevad prouad

Näiteks tõi Jelena Skulskaja välismaale abiellunud venelannad, kes on kasvatanud lapsed suureks ja avastanud siis igavledes endas kirjanikuande. Trükkimist spondeerivad nende heal järjel abikaasad.

Isegi mainekate kirjanduskriitikute hulgas leidub neid, kes ei suuda ahvatlevale pakkumisele vastu panna, sõidavad selliste suleseppade loomingut tutvustavale üritusele ja kajastavad neid positiivselt.

Suur tiraažide ja kirjanikumaine ülespuhuja on televisioonis esinemine. Kõneleja mainis Tallinnast Venemaale naasnud Mihhail Vellerit, keda tema kirjanikuks ei pea.

Televisiooni mõjule mõeldes meenus mulle üks Ugalat puudutav netikommentaar: kirjutaja väitis, et siin polegi häid näitlejaid, sest teleseriaalides näeb viljandlasi väga harva.

Rahva armastuse vastu siiski ei saa. Eesti kirjandusest pakub suurepärase näite raamatukogudes laenutusrekordeid püstitav Erik Tohvri.

Venemaa soliidsete kultuuriajakirjade «Znamja», «Novõi Mir» ja «Literaturnoje Obozrenije» tiraažid on küll langenud mitmelt miljonilt kolmele tuhandele, aga seal avaldatavat võib julgesti nimetada tõeliseks kirjanduseks, sest ilmumist ei määra rahakoti paksus, tutvused või teleesinemised, vaid professionaalsed toimetajad.

Praegusaja kirjanikest rääkides nimetas Jelena Skulskaja tunnustavalt Vladimir Sorokinit, keda on eesti keeldegi tõlgitud.

Mees, kelle nimi avab uksed kogu maailmas ja kelle esinduslik mälestusüritus korraldatakse tänavu augustis Eesti pealinnas, on Sergei Dovlatov. Selle Tallinnaski elanud kirjaniku looming on õnneks peaaegu kogu ulatuses hästi tõlgituna kättesaadav ka eesti keeles.

Tundsin mõningat kergendust, kui kuulsin Jelena Skulskaja kriitilist hinnangut staariseisusse tõstetud Ljudmila Ulitskaja kohta. Ostsin tolle enesekindla daami esinemise järel Tartus Prima Vistal tema «Kukotski juhtumi» ja sain sellesse koguni autogrammi, ainult et lugemine ei tahtnud edeneda. Kuidagi sain end paksust raamatust siiski läbi näritud, aga kirjandusime jäi leidmata. Nüüd selgus, et pettumuse osaliseks on saanud suuremadki asjatundjad.

Jelena Skulskaja on päris palju kirjutanud suhtlemisest Venemaa läinud sajandi teise poole ühe väljapaistvama poetessi, Bella Ahmadulinaga, kes käis mitu korda ka Tallinnas.

Eht eestilikku õhustikku otsides sattusid Ahmadulina ja Skulskaja abikaasade saatel Kuku klubisse. Seal astus üliemotsionaalne ja mitte päris kaine poetess keset saali, kummardas sügavalt ja lausus valju häälega: «Kallid eestlased, uskuge mind: te saate vabaks!»

Seejärel vabandas moskvalanna eestlaste ees, sest tundis ennastki meie rahva okupeerimises süüdlasena.

Natukese aja pärast astus seltskonna juurde eesti mees ja palus lauas istujatel klubist lahkuda. Ahmadulina oli šokeeritud ja nuttis keset tänavat, tuju oli kõigil nullis.

Aastaid hiljem tunnistas Vaapo Vaher Jelena Skulskajale, et tema see lahkuda paluja oligi: täis veendumust, et tegu on KGB provokatsiooniga, solvas ta tahtmatult suurt luuletajat. See juhtus enne Gorbatšovi võimulesaamist.

Head eestlastest sõbrad

Toredatest lugudest kõnelejal puudu ei tulnud. Kõne all olid nii Arvo Valton kui Juku-Kalle Raid, samuti Skulskaja head sõbrad Enn Vetemaa, Leelo Tungal, Ülo ja Jüri Tuulik ning teised.

Lapsepõlvesõber Juhan Viidingu äsja ilmunud tõlkekogu oli Jelena Skulskajal laual. Selleks tööks kulus tal kolmkümmend aastat. Viiding on maailma mastaabis talent, keda peaks avaldatama kõigis keeltes.