Sööme sõnu. The Final Countdown

Foto: Üllar Priks / Sakala

Sellise pealkirjaga lugu sukkpüksi-heavy mängiva ansambli Europe repertuaarist teab noor ja teab vana. Mis seal salata, nonde meeste keemilised lokid lehvisid kõige energilisemalt kusagil seal möödunud sajandi kaheksakümnendatel. Võib-olla on nad nüüdseks artriiti põdevad taadid või on nad klaaslaualt liiga pika triibu ninna vedamise järel saanud taevase hiigelbändi liikmeks. Aga äkki kasvatavad hoopis oma suvila taga aias tomateid ja käivad vahel suures linnas rahaautomaadist autorikaitselt laekunud nutsu välja võtmas, sest ega tänapäeval panku usaldada maksa...

No mis ma ikka jauran. Küllap on neil seniajani juuksed püsti, kauboisaapad retuuside otsa lükatud ja igikestev maailmaturnee täies hoos. Sest hevi tuleb, hevi tapab. Ja rock’n’roll ei sure iialgi.

Igatahes fakt on see, et «The Final Countdown» pole oma aktuaalsust minetanud. Olen oma kõrvaga kuulnud seda lugu isegi kooli lõpuaktustel. Ühelt poolt saab justkui midagi väga olulist läbi, teisalt on iga lõpp millegi uue algus. Kivi veereb edasi. No kõlab, jah, läägelt ja klišeelikult, aga ajahambale vastu pidanud muusikapala kinnitab, et rokipeerudel läks midagi õigesti.