Mustla naine pidas 102. sünnipäeva

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ülikõrgele eale vaatamata on Selma Ralja endiselt rõõmsameelne ja krapsakas.
Ülikõrgele eale vaatamata on Selma Ralja endiselt rõõmsameelne ja krapsakas. Foto: Elmo Riig

Eile pidas oma 102. sünnipäeva Mustlas elav Selma Ralja, kes on oma ea kohta krapsakas ning peab veel neli kuud pingutama, et elada kauem kui tema ema omal ajal. 

Nimelt suri Selma Ralja ema siis, kui oli 102 aastat ja neli kuud vana. Eaka daami tütretütar Ene Pilt ütles, et tema vanaema on erinevalt vanavanaemast ka kõrges eas tegus ja selge mõistuse juures.

Kohvi ja torti kõigile

Kui Sakala eile eakal sünnipäevalapsel külas käis, pildusid tema silmad õnnesädemeid. Eriti suurt rõõmu väljendas ta asjaolu üle, et teda oli õnnitlemas Tarvastu vallavanem Alar Karu. «Meie vallavanem on väga tark ja tubli. Varem oli Mustla räämas ja lohakate uulitsatega, aga nüüd on kõik puhas ja särab, väga uhke värk on praegu,» pajatas ta.

Laua ümber kogunenud rahvast jälgides pidas Selma Ralja täpselt järge, et igaüks laual olevast osa saaks. «Ene, anna kõigile kohvi ja torti!» kamandas ta.

Ralja möönis, et nägemine on tal kehv ning ühest silmast on peaaegu pime. «Kui ma sada sain, siis oli nägemine veel täitsa hea,» meenutas ta. Tütretütar lisas, et kaugele näeb memm hästi – näiteks ütleb kellaaega ja tunneb ka inimesed kenasti ära. 

Kuna Selma Raljal ja ta abikaasal oli omal ajal Mustlas pagaritöökoda ja mees kuulus ka Saksa omakaitsesse, siis tuli koos kolme väikese lapsega ette võtta tee Siberisse. Mees viidi juba varem vangilaagrisse. Sealset viletsust mäletab Ralja hästi. Söögiks oli lihtne jahupuder ja suvel metsaannid, toiduks sobis isegi koeraliha. Ralja käis tööl lambakarjas. Raskustele  vaatamata  suudeti  kõik  kolm  last  näljasurmast  päästa, kuid pereisa süda ei pidanud vastu ja tema puhkab Siberi mullas. Raljal tekkisid Siberis kannatatud nälja tõttu langetõvehood, aga see häda õnnestus tablettide abiga välja ravida.

Siber ei murdnud

Pärast kaheksat Siberi-aastat naasis Selma Ralja Eestisse ning töötas pikki aastaid Mustla koolis teenijana. Selma Ralja hakkas tütretütar Ene Pilti viiendast eluaastast ise kasvatama. Pilt meenutas, et vanaema oli väga töökas, kodus pidas loomi ja tema tööpäevad olid pikad. Vahel läks tüdruk koolimajja otsima, kuhu vanaema nii kauaks jääb. 

Pilt nentis, et vanaemal on tegelikult pikka aega olnud tervisehädasid. Paar aastakümmet tagasi põdes Ralja  vähki, kuid see opereeriti välja ja ta sai terveks. 1995. aastal oli tal jalas tromb ja arstid olid juba valmis jäset amputeerima, aga ta pääses vaid operatsiooniga. Paar aastat hiljem opereeriti Raljal kätt, kui sinna tekkis tromb. 101-aastaselt tehti talle silmaoperatsioon. «Jah, jumal on mulle tervist andnud,» kiitis Ralja oma elu kokku võttes.

Pilt lisas, et vanaema tajub maailma täiesti adekvaatselt, kuid üksinda olles kipub ta paraku end unustama, võib kukkuda või läheb meelest söömine. See-eest kaugemas minevikus toimunu on Raljal suurepäraselt meeles. Ringi liigub Ralja iseseisvalt kepi abil.

Praegu on Selma Ralja veel tütretütre hoole all, kuid järgmisel nädalal läheb Kärstna hooldekodusse. «Ene on poes pikki päevi müüjana rakkes, aga mul on tasakaaluhäired ja kipun üksinda olles kukkuma,» möönis ta ja silitas koer Täpi pead. 

Tagasi üles